Olen 70-aastane ja ei kahetse hetkekski, et jätsin emaduse vahele

Ma ei tunne mingit tühimikku ega kahetsust. Olen rõõmus, et valisin teistsuguse tee.

Minu nimi on Leili Kask ja elan Viljandis — linnas, kus munakiviteed jutustavad vaikseid lugusid vanadest aegadest. Hiljuti, kui ootasin oma aega massaažikabinetis, kohtusin ühe tähelepanuväärse naisega. Tal oli hele hall soeng, kergelt kinni seatud, ja mantel, mis nägi välja nagu Tallinna moenädalalt, kuigi hiljem selgus, et see oli õmmeldud kohaliku rätsepa käe all.

Alguses arvasin, et ta on minust vähemalt paarkümmend aastat noorem. Tema sirge rüht ja naerukortsudest vabad silmanurgad petavad ära. Aga kui ta mainis, et naudib pensionipõlve, olin üllatunud — ta oli 72. “Elan oma reeglite järgi,” ütles ta, sättides õlgadelt libisenud salli. “Ei pea kellegi ees aru andma, isegi mitte oma endisele kassile — ta kolis naabrite juurde.”

Esimene abikaasa, Mart, lahkus viie aasta pärast. “Ma ütlesin kohe, et emaks ma saada ei soovi,” rääkis ta. “Aga kui ta kolmekümneseks sai, hakkas rääkima ‘tühi oks ilma viljata’.” Naine jäi kindlaks oma veendumustele. “Ma ei saanud endale valetada.” Teine mees, Rein, kasvatas oma eelmisest suhtest poega. “Leppisime kokku, et tema Tanel on meie ühine laps.” Kuid kolm aastat hiljem viis südamerike Reinu meie seast — keset jaanipäevapiknikku Võrtsjärve ääres. “Üksildus? Ei, see on vabadus,” naeris ta. “Hommikuti tantsin kodus Virmalise plaadi järgi, õhtuti loen Kaplinskit. Laupäeviti käin kunstinäitustel, pühapäeviti teen suitsusauna koos sõbrannadega.”

“Kuidas vanadus sind ei hirmuta?” küsisin ma, mõeldes tuttavale, kelle lapsed ta hooldekodusse paigutasid. “Mul on säästud oma tarbeks, ja kui vett on vaja, toob selle korterinaaber — kasvõi kompveki eest,” muigas ta. Tema hääl helises kui kevadine kooljakelluke.

Ta sõnul kulutavad paljud temaealised oma päevad retseptidele ja mälestustele, samal ajal kui lapselapsed postitavad uusi pilte internetti. Tema aga kannab korallpunaseid kingi, loeb luulet ja reisib — alles hiljuti oli ta Haapsalus, järgmisel nädalal minevat Narva.

“Õnn ei ole seotud laste arvuga, vaid õigusega olla truu endale,” ütles ta lahkudes. Vaadates tema selga, mis ei olnud kummis, vaid sirge ja enesekindel, mõistsin — tal on oma tee.

Mu sõbranna Liina, kes kasvatas üles kolm last, istub nüüd vaikuses ja vaatab televiisorit. Lapsed on kõik eri linnades. Aga see naine, kellega ma kohtusin, elab elu, mis särab. Ta ei süüdista ega võrdle. Ta lihtsalt on — ja see ongi kõige rohkem.