Olen 65 ja ma ei salli, kui keegi tuleb mu koju külla

Minu nimi on Heljo. Ma elan väikeses korteris Viljandis. Ja jah, ma tean, et mõned võivad mind hukka mõista. Aga ausalt öeldes – mul on sellest täiesti ükskõik. Ei, ma ei vihka inimesi. Ma lihtsalt ei taha enam, et keegi tungiks minu isiklikku ruumi. Kohtuda saab ju pargis, kohvikus, kellegi teise juures. Aga mitte minu kodus. Ma olen väsinud. Ja punkt.

Varem olin hoopis teistsugune. Mõned aastad tagasi olid mu uksed alati valla – naabritele, sugulastele, sõbrannadele. Köögist tuli küpsetiste lõhna, pliidil podises supp ja laual oli alati midagi tee kõrvale. Nüüd… isegi mõte külalistest väsitab.

Pärast viimast külaskäiku koristasin kaks päeva. Nagu oleks orkaan üle käinud. Enne seda veetsin terve päeva pliidi ääres. Ja veel kaks päeva olin lihtsalt läbi omadega. Miks ma peaksin seda tegema?

Mäletan, kuidas ma kunagi igaks külaskäiguks nühkisin kõik nurgad läikima, pesin aknaid, küürisin põrandaid. Mõtlesin, millega üllatada, mida küpsetada. Poekotid kiskusid õlgu. Ja siis tulid külalised – naeratused, vestlused, aga sina oled kogu aeg liikumises: tood, koristad, valad. Nagu kelner, kokk ja koristaja ühes isikus. Ei ühtegi rahulikku jutuajamist. Ei hetkegi puhkust.

Ja pärast – tühi köök. Väsimus. Kõik kohad segamini. Siis sain aru – ma ei taha enam nii.

Nüüd teen kõike teisiti. Iga püha, iga kohtumine sõbrannaga – ainult kohvikus. Seal ei pea ma midagi pesema, midagi keetma, midagi koristama. Jäävad ainult mälestused. Rahu. Jalutuskäik koju ja magus uni.

Mõnikord võtan telefoni ja helistan oma sõbrannale Evele: „Tahaksid täna kooki? Seal, kus me ikka kohvi jõime.“ Ja siis me istume, vaatame aknast välja ja räägime elust. Miks ma varem nii ei teinud? Miks ma lasin end vangistada omaenda köögis?

Usun, et iga naine saab minust aru. Nii kui mõtled külalistele – hakkab pea valutama. Mida süüa teha? Kuidas kõik ära koristada? Kuidas kõigile meele järele olla? Aga elu pole selleks, et sa kogu aeg teistele sobiksid. Eriti nüüd – kui iga päev on kallis.

Mina valisin vabaduse. Ja soovin seda igale naisele. Sest ükski arve kohvikus ei ole kallim kui sinu aeg, tervis ja meelerahu.

Ja kui keegi küsib: „Heljo, miks sa enam ei kutsu kedagi külla?“ – vastan:
„Sest ma tahan olla külaline oma elus. Mitte ainult perenaine.“

Aga mida teie arvate? Kas nõustute minu vaatega? Või usute, et koduuks peaks alati jääma avatuks lähedastele ja sõpradele?