Olen 55-aastane, lapsed on suureks kasvanud, mees elab oma elu ja äkki ma mõistsin, et ei tea — kes ma olen ja miks ma hommikuti ärkan

Varem ma elasin nende elusid. Jooksin tundide, ringide ja potide vahel. Ja siis äkki kõik vaibus — ei helinaid, ei «ema, aita». Ja selles vaikuses ma äkki mõistsin: ilma nendeta olen ma — mitte keegi. Kuid ühel päeval otsustasin meelde tuletada, kes ma tegelikult olen. Ja see, mis siis juhtus, muutis kõik…

Teadvustamine tuli ootamatult. Tavaline teisipäev. Koristasin korterit, valmistasin õhtusöögi. Istusin, vaatasin aknast välja.

Varem oli alati midagi teha. Lapsed nõudsid tähelepanu. Poeg — jalgpall, tütar — tantsimine. Tunnid, vanemate kogunemised, arstid. Jooksin nagu orav rattas.

Nüüd vaikus. Tühi korter. Keegi ei hüüa: “Ema, aita!”

Ja ma ei teadnud, millega ennast hõivata.

Helistasin tütrele: — Maria, kuidas läheb? — Normaalselt, ema. Olen hõivatud, helistan tagasi.

Kirjutasin pojale. Luges, ei vastanud.

Ma mõistsin — ma ei ole neile enam vajalik. Nad on suureks kasvanud. Elavad oma elu.

Aga mul pole elu. Oli ainult nende elu.

Õhtul tuli mees, sõi õhtust, istus teleri ette. Ma küsisin: — Kuidas päev möödus? — Normaalselt. — Tahad rääkida? — Millest? — Ei tea. Lihtsalt rääkida.

Ta vaatas mind üllatunult: — Miski juhtus? — Ei. Lihtsalt… mul on igav. — Igav? Hakka millegagi kasulikuga tegelema. — Millega? — Ei tea. Vaata seriaale.

Ta pöördus tagasi teleka juurde. Ma läksin magamistuppa.

Sain aru: olen kõigile — taust. Ema, kes toidab. Naine, kes koristab. Kuid mitte inimene. Mitte isiksus.

Olin ise saanud taustaks. Unustasin end.

Järgmisel päeval otsustasin meenutada. Kes ma olen? Mida ma armastasin?

Nooruses ma tantsisin. Armastasin. Unistasin olla koreograaf. Vanemad ütlesid: tõsiseltvõetav pole. Abiellusin, sünnitasin lapsed. Jätsin sinnapaika.

Leidsin oma piirkonnas tantsustuudio. Täiskasvanutele. Registreerusin.

Esimene tund oli veider. Ma olin vanim. Teised nooremad. Ma häbenesin. Keha ei kuuletunud.

Aga ma tantsisin. Esimest korda kolmekümne aasta jooksul. Ja tundsin end elavana.

Mees üllatus: — Kuhu sa lähed? — Tantsima. — Sinu vanuses? — Mis mu vanusel siis viga on?

Ta kehitas õlgu.

Lapsed muigasid: — Ema, mis sul viga on? Tantsud on noortele. — Ma ei ole vana. — No, kuidagi kummaline.

Mulle oli see valus. Kuid ma ei jätnud pooleli.

Kuu aja pärast tutvusin naistega stuudios. Hakkasime kohtuma, kohvi jooma, rääkima. Kõigil sarnased lood: kasvatasid lapsi, unustasid end. Nüüd otsivad end uuesti.

Registreerusin hispaania keele kursustele. Olen alati õppida tahtnud. Edasi lükanud — lapsed on tähtsamad.

Nüüd õpin. Mulle meeldib.

Hakkasin lugema. Mitte retsepte ja kasvatamisnõuandeid. Romaane, detektiive. Enda jaoks.

Mees märkis: — Sa oled muutunud. — Mis mõttes? — Ei tea. Oled teistsugune. Vähem kodus. — Olen kolmkümmend aastat kodus olnud. Aitab.

Ta vaikis hetke: — Aga õhtusöök? — Tee ise. Või tellime. Täna mul on tantsud.

Poeg tuli külla. Nägi külmkapil tantsukontserdi plakatit: — Ema, kas sa tõesti esined? — Jah. Kuu aja pärast. Tuled? — Tõsiselt? — Tõsiselt.

Ta tuli. Koos naise ja väikesetütrega. Vaatas, kuidas ma laval tantsin. Pärast tuli: — Ema, ma ei teadnud, et sa nii oskad. — Ma ei teadnud ka. Unustasin.

Maria helistas eile: — Ema, kuulsin, et sa tantsid? Tubli. Mul on hea meel sinu üle.

Need sõnad soojendasid. Mitte “kummaline”, vaid “hea meel”.

Eile istusin köögis, jõin kohvi. Üksi. Aga mitte igav. Mõtlesin plaanidele: kontsert, itaalia keele eksam, kohtumine sõbrannadega. Mul on oma elu. Omal lõpuks.

Aga kas ka sina oled leidnud end peale seda, kui lapsed suureks kasvasid? Või otsid ikka veel?