Olen 38-aastane, olen oma mehest 6 aastat vanem ning ämm on alati arvanud, et jäin rasedaks vaid abiellumise pärast. Tema juubelil hüüdis ta välja lause, mille järel kaotasid kõik külalised kõnevõime…

Kuna ei saanud kunagi ämmaga hästi läbi. Juba esimesest kohtumisest alates vaatas ta mind külma pilguga, justkui oleksin tulnud tema koju isikliku kasusaamise eesmärgil. “Sa oled temast kuus aastat vanem,” armastas ta öelda, “ta võiks leida endale parema tüdruku.” Alguses püüdsin mitte tähelepanu pöörata. Arvasin, et ajaga muutub kõik, et kui ta näeb meie armastust, siis muutub ta pehmemaks. Aga juhtus vastupidine. Aja jooksul kasvas tema rahulolematus ainult, ja kui jäin rasedaks, ütles ämma lause, mida ma ei unusta kunagi: “Noh, nüüd ei saa ta sinust enam lahti.” Tookord olin vait. Olin alati vait, kuigi sees kees kõik.

Täna olime tema juubelil. Kuuskümmend aastat – ümmargune kuupäev, saalitäis külalisi: sugulased, naabrid, kolleegid. Suur laud oli kaetud toiduga, kõlas muusika, kõik naersid ja õnnitlesid teda. Püüdsin käituda väärikalt, varjasin oma emotsioone, näitamata, kui väga mulle tema kibedus vastumeelt oli. Abikaasa istus kõrval, piilus mind, kuid nagu tavaliselt, vaikis, kui tema ema tegi mürgiseid kommentaare.

Ja siis, kui ta juba püsti tõusis, et vastata tänukõnega, peatus ta pilk meie pojale. Ta oli vaid viis aastat vana, naeratas, näidates kõigile oma mänguautot, ja sel hetkel ütles ta valjusti, terve saali kuuldes:

— Tutvuge, siin on minu minia lotopilet! 

Laual kerkis sumisevat sosistamist, keegi köhis kohmetult, keegi pööras pilgu kõrvale. Abikaasa ei reageerinud üldse, ainult langetas silmad taldrikule. Ja mul vajus kõik sees kokku. Tekkis soov karjuda, et tal pole õigust niimoodi rääkida, et laps ei ole mingi “pilet”, mitte vahend millegi hoidmiseks või kellegi alandamiseks. Kuid ma jäin vait. Naeratasin pingutatult ja istusin edasi kivistunud näoga, kuigi minu sees lõi süda kõvasti ja hinge sees põles nii, et tahtsin ulguda.

Mõne aja pärast läksin kööki – lihtsalt hinge tõmbama. Kallasin endale klaasi vett, toetasin ennast lauale, et rahustada käesainsa käepigistuse. Ja siis kostus tualetist tema hüüd. Alguses hüsteeriline kisa, siis sõnad, millest mul veri tarretas:
— Poeg! Ma teadsin! See laps ei ole sinu! Ei ole sinu!

Majja laskusid hetkeks vaikus. Isegi muusika jäi vait, nagu vaikides. Külalised vaatasid üksteisele otsa, keegi pani käe suu ette, keegi takerdus põrandale. Ta hüüdis seda nii, et kõik kuulsid. Mitte sosinal, mitte salaja — väljakutsuva, vihkamisega, et lüüa kõige sügavamalt.

Ma tardusin köögis, hoides klaasi kõvasti. Siis läksin aeglaselt tagasi saali. Kõik pilgud olid pööratud minu poole. Minu poeg mängis veel ikka vaibal mänguautoga, naeratas, teadmata, mis just juhtus. Aga ämm seisis ukse juures, kahvatu, kuid pilgus oli mingi triumf, justkui oleks ta lõpuks tõestanud kõigile oma õigust.

— Korda, — ütlesin vaikselt, kuid kindlalt. — Korda seda, mida just minu mehele ütlesid.

Ta tõstis lõua üles.
— Kõik kuulsid. Ma ei pea vaikima. See laps ei ole tema.

Sekundid venisid igaveseks. Laua taga ei teadnud inimesed, kuhu vaadata. Mul oli tunne, et maa kaob jalge alt. Pöördusin mehe poole. Ta istus kahvatu näoga, käed värisesid. Ja sel hetkel mõtlesin: “Kui ta vaikib nüüd? Kui ta ei tõusnud minu kaitseks — tähendab, et ta on võitnud. Kas ta ise kahtleb?”

Aga ta tõusis. Aeglaselt, kuid otsustavalt tuli meie juurde. Tema hääl kõlas kähisevalt, kuid kindlalt:
— Ema, ole vait. See on minu poeg. Minu. Ja kõik.

Saal nagu hingas kergendatult välja. Keegi plaksutas, keegi naeratas kergendatult. Tundsin, et mul sees läks soojemaks. Mees kallistas meid — mind ja last — justkui kartes kaotada. Aga ämm vajus toolile. Tema nägu oli valgem kui kriit ja silmad pilkudega kihutasid. Näis, et tema maailm varises kokku.

Seisin, surusin poega enda vastu, ja mõtlesin ainult ühele: miks? Miks solvata avalikult oma lapselast? Miks tallata teise õnne, et tõestada oma õigust?

Ja nüüd küsin endalt ikka veel: kas saaksite andestada ämmale pärast seda, kui ta avalikult süüdistas teid truudusetuses ja nimetas teie last “võõraks”?