Oleme juba kolm aastat abielus, kuid elame ikka veel tema ema juures…

Igal hommikul ärkan mitte äratuskella helina peale, vaid tema sammude hääle peale koridoris.
Ta liigub vaikselt, kuid ma kuulen alati — justkui hingaks maja koos temaga.
Mõnikord tundub mulle, et isegi seinad on tema poolel.
Ta teab, mitu lusikatäit suhkrut ma oma tee sisse panen ja kui tihti ma pesumasinat kasutan.
Ja mina tean, kui kaua ta ukse taga seisab, kui me tema pojaga suletud ukse taga naerame.
Meie vahel ripuvad kannatuse õhukesed kardinad, hommikukohvi lõhn ja õhtuste uudiste sosin.
Ja üha sagedamini mõtlen: võib-olla see ongi meie elu — võõras köök, jagatud õhk ja armastus, millel on siinsete seinte vahel kitsas…

Kui abiellusime, olin kindel — armastus suudab kõike taluda. Isegi ajutisi ebamugavusi.
Tulime sellesse majja kohvrite ja lootusega. Tema ema tervitas meid naeratusega, lavendli lõhna ja kontrolliga.
— Asetuge, — ütles ta. — Siin on ruumi küllaga.
Kuid iga päevaga hakkas ruumi vähemaks jääma.

Algul jagas ta lihtsalt nõuandeid: kuidas pesta, kuidas süüa teha, kuidas leiba säilitada.
Sellele järgnes minu asjade ümberpaigutamine, „et oleks mugavam“.
Ühel päeval naasin töölt ja leidsin oma kruusi prügikastist.
— See oli mõranenud, — ütles ta rahulikult.
Aga ma teadsin: see polnud kruus, mis talle segas. Segasin mina.

Ta, minu mees, vaikis.
Kui proovisin rääkida, suudles ta mind otsmikule ja ütles:
— Ema lihtsalt muretseb. Ära võta seda südamesse.
Ja ma vaikisin. Sest kui abikaasa räägib ema vastu, on ta juba süüdi.

Õhtuti leban tema kõrval ja kuulen, kuidas ta köhib naabertoas.
Ja taban end mõttelt: tema hingamine on valjem kui mehe oma.
Ta on kohal isegi siis, kui oleme kahekesi.
Meie vahel — tema vari. Soe, kleepuv, viskoosne.

Mõnikord teeb ta seda meelega.
Tuleb sisse ilma koputamata. Vaatab, justkui hindaks, kui „hea naine tema pojale sattunud on“.
— Ilmselt on sul raske ilma kogemuseta, — ütleb ta pehmelt, kuid nii, et tahaks peitu pugeda.
Naeratan. Alati naeratan. Sest ma olen tema majas.
Sest teisiti ei saa.

Hiljuti, kui ta nühkis põrandat koridoris ja vaatas mujale, ütles ta:
— Naised tulevad ja lähevad, kuid ema jääb alati.
Seisin ja hoidsin käes taldrikut, teadmata, mis oli valusam — need sõnad või tõsiasi, et ta kuulis seda ja ei öelnud midagi.

Elame nagu üürilised tema võimu majas.
Mina — külaline, kes peseb võõraid rätikuid.
Tema — poeg, kes pole ikka veel üles kasvanud.
Ja ema — perenaine, kes ei lase vabaks.

Mõnikord õhtuti kujutan ette, kuidas lahkun sellest majast.
Ilma kohvrita, ilma solvumisteta, lihtsalt lähen.
Kõnnin mööda tänavat ja hingan üle pika aja esimest korda täis rinnal.
Ja siis ärkan üles — ja kuulen, kuidas ta koputab uksele:
— Kas olete üles tõusnud? Kohv läheb jahtuma.

Ja saan aru: kõik kordub. Jälle see päev, see maja, see puhtuse ja vabaduse puudumise lõhn.
Ja armastus… siin muutub see vaiksemaks. Nagu taim ilma päikeseta.
Ja võib-olla jään peagi kasvamata.

Öelge, kas te suudaksite elada seal, kus teid ei oodata, kuid ka ei lasta ära minna? Kus kodu pole varjupaik, vaid lõks?