Oi, mul on nii kahju, et ma ei saa teid aidata, – kurdab ämm pidevalt ja siis läheb puhkusele

Me oleme juba harjunud kuulma ämmalt, et ta ei saa meid aidata, sest tal pole selleks mingisuguseid võimalusi. Tegelikult ei pea ta meid aitama. Kuid kui rumalalt kõlavad need tema kibedad ohked meie saatuse üle ja kaebused abistamise võimatuse kohta ajal, mil ämm regulaarselt puhkab, teeb remonti, ostab uusi asju ja nii edasi.

Kaldumise kaeblemisele märkasin Maria Leonidovna puhul juba meie esimesel kohtumisel. Siis tulime talle külla, et peigmees tutvustaks mind oma emale. Tõime lilli, koogi, kõik oli nagu peab.

– Oi, kui ebamugav, et mul pole peaaegu millegagi teid kostitada, raha ju pole, – sagis ta laua ümber, pannes lilli vaasi ja valades teed kruusidesse. Peale meie toodud koogi oli laual veel moos ja sidrun, kuigi ta teadis hästi, et me tuleme.

Tegelikult ma ei oodanudki pidusööke, ma polnud sellepärast tulnud. Lihtsalt märkasin kutse tõttu professionaalselt tulevase ämma käsi. Kuna tegelesin maniküüriga, mõistsin hästi, kui palju üks või teine teenus maksab.

Nii et Maria Leonidovnal oli väga kallis maniküür kristallidega. Sel ajal oli see viimane moe karje. Siis ma imestasin. Mõtlesin, milline huvitav ämm mul on. Kodus pole süüa, nagu ta ütles, aga kulutab viimase raha ilule.

Ma kiitsin tema maniküüri, mõtlesin, et kui naine kulutas sellele viimased rahad, siis tahab, et seda märgataks. Ämm kuulis mu komplimenti.

– Oh, see… See on sõbranna tehtud, ta õpib, nii et sain tasuta. Vähemalt mingisugune rõõm elus. Alles hiljem sain teada, et mu mehe emal on suurepärane komme valetada ja kaeblema jääda. Kui meie mehega korteri jaoks kogusime raha, siis igal kohtumisel oli Maria Leonidovna peaaegu pisarais, rääkides, kui raske meil on, kuidas ta tahaks meid aidata, aga kahjuks pole tal selleks võimalust.

Mees mõistis suurepäraselt, milline tema ema on, kuid ei saanud midagi teha. Selline inimene ta lihtsalt oli. Ta ütles, et see on alati olnud nii.

Minu vanemad ei suutnud väimehe ema taluda. Et mitte vanemaid ärritada, kes ei tunne meie perele kaasa, vaid aitavad reaalselt, lõpetasime pidude koos tähistamise.

Nüüd tähistame sünnipäevi mehega kaks korda – eraldi tema ema ja minu vanematega. Korteri jaoks õnnestus raha koguda alles sel aastal. Korter oli täiesti tühi, seal olid vaid seinad, isegi vannituba polnud.

– Vaimukesed… Kuidas te veel remondiga vaeva näete, – pani ämm käed põskedele, kui kuulis, et olime ostnud sellises seisus korteri. – Kahju, et mul pole midagi, millega aidata…

Mehega ainult tõmbasime näod krimpsu. Kuid kaks kuud hiljem, kui läksime ämmale külla, ei tundnud me tema korterit ära – seal oli tehtud uus remont ja osaliselt vahetatud mööbel.

– Mind uputasid siin naabrid, nende toru lõhkes. Siin oli selline õudus, et seda ei saa sõnadega kirjeldada. Aga nad olid nii vastutustundlikud inimesed – tegid mulle remondi ilma kohtuta ja vahetasid välja rikutud mööbli. Kujutad ette? Ei kujuta.

Ma üritan, aga ikka ei saa aru, kuidas saab üleujutuse ajal täielikult rikkuda köögimööbli, mille “naabrid välja vahetasid”, aga kodumasinad jäid puutumata – ei külmkapp ega mikrolaineahi saanud üleujutusest kannatada.

Tundub, et oleme juba sellise ämma käitumisega harjunud, midagi uut siin pole, kuid kui väga need tema kaeblemised ärritavad. No ütle juba tõtt – ma ei taha ja ei hakka teid aitama, ja kõik. Lõppude lõpuks oleme täiskasvanud inimesed, miks teha meist idioote?