Õhtul tuli lasteaeda ühe poisi ema väga ebatavalise palvega, millest mul jäi sõnad suust kinni

Asendasin naaberrühmas kolleegi. Lapsi ja vanemaid nägin esmakordselt. Õhtul tuleb ema ja ütleb kohe:
— Ma lähen haiglasse. Isa töötab kella 22:00-ni. Kuidas te saate mu probleemi lahendada?

Need sõnad puudutasid mind. Ma ei ole mitte võlur ega ka koduõpetaja. Meil on reeglid: lasteaiast peab lahkuma kell 19:00, teisiti tuleb politsei kutsuda. Kuid ma vaatasin talle hoolikamalt otsa: käed värisesid ja silmad olid punased. Ta ei olnud ebaviisakas, vaid hoidis end viimse hetkeni vaos.

— Mis teil juhtus? — küsisin rahulikult.
— Kiire operatsioon. Homme. Sugulasi läheduses pole. Isa on tööl, vahetada pole kedagi. Mina… — ta jäi vait. — Võtke ta enda juurde, kas või paariks õhtuks. Ma vormistan volituse ja isa võtab ta pärast tööd teilt kaasa.

Ma hingasin välja. See ei ole võimalik. Ei seaduse ega südametunnistuse järgi — ei saa võõrast last koju viia.
— Ma ei saa koju võtta. Aga otsime koos seaduslikku varianti, — ütlesin ma. — Helistan nüüd juhatajale ja sotsiaalpedagoogile.

Me istusime tühjas rühmas. Laps mängis akna all autoga ja kuulas pealt. Helistasin juhatajale ja selgitasin olukorda. Kaasa tõmmati sotsiaalpedagoog. Ta pakkus välja plaani: ajutine volitus täiskasvanule, kes saab last lasteaiast enne kella 19:00 ära viia, ja isa kirjalik nõusolek neile inimestele. Viimase abinõuna — hooldusasutuse kaudu, aga see oleks äärmuslik variant, parem oleks selleni mitte viia.

— Mul pole kedagi, — sosistas ema. — Üldse mitte.
— Vaatame teie rühma vanemate vestlusgruppi, — pakkusin välja. — Võib-olla elab keegi lähedal ja saab lapse mõneks päevaks enda juurde võtta. Aga kõik ametlikult: nõusolek, dokumentide koopiad.

Juhataja kirjutas vestlusesse administratsiooni nimel: perel on vaja abi, ema on haiglas ja isa ei pääse töölt. Üks ema reageeris kohe: elab naabermajas ja on valmis last vaatama kuni isa saabumiseni, kui on kirjalik volitus. Teine vanem pakkus kordamööda vahetusi. Veel keegi andis kontakti usaldusväärse lapsehoidjaga õhtusteks tundideks.

Korraldasime paberid: ema kirjutas volituse kahele vanemale ja lapsehoidjale varuks, jättis telefoninumbrid ja dokumentide koopiad. 

Poiss kuulas vaikides ja äkki küsis:
— Kes mind täna ära võtab?
— Mina, — ütles ema. 

Allkirjastasime ajakirja: kes võtab, mis kell, kontaktandmed. Andsin emale nimekirja: aeg, millal helistab sotsiaalpedagoog, millal tulla tõendit järele võtma pärast haiglat, millised avaldused meile esitada. Ta seisis seal, pojale seljakoti sangast kõvasti kinni hoides.
— Vabandage alguses tooniga, — ütles ta. — Mul oli nii hirmus, ma olin nii mures.
— Ma saan aru. Teeme kõik reeglite järgi, aga oleme teiega koos, — vastasin ma.

Järgmised kolm päeva võttis poisi enda hoole alla naabermajas elav ema. Isa tuli väga kiirustades 22:15 — väsinud ja süüdlase tundega. Väga tänulikult. 

Paar päeva hiljem tuli ema tagasi. Kõhna, kahvatu, kuid naeratades. Ta tuli rühma koos lillede ja kommidega kõigile. Tänas kõiki isiklikult.
— Aitäh, et te mööda ei läinud, — ütles ta. — Ma palusin võimatut ja teie tegite midagi ebareaalset.

Ma noogutasin. Õpetaja — ei ole kaitseingel ega isiklik päästeteenistus. Kuid südamega inimene hoolib teiste murest. “Võimatu” ja “tuline aidata” vahel on alati lahendus.

Kuidas teie oleksite õpetajana käitunud, kas keeldunud või samamoodi aidanud?