Õde tuli minu pulma valges kleidis. Peigmees kahvatus

Valmistusin selleks päevaks maniakaalse põhjalikkusega. Nimekirjad nimekirjade sees. Hädaabikomplekt laua all — nööpnõelad, pabersalvrätikud, mündikommid, nõel ja niit. Ma harjutasin oma vandeid nii palju kordi, et oleksin võinud neid uneski ette kanda. Kakssada külalist.

Botaanikaaed, kus ta mulle kunagi ettepaneku tegi. Pealelõunane päike läbi klaaskupli. Kõik oli just nii, nagu ma tahtsin. Peigmees seisis vahekäigu lõpus süsi hallis ülikonnas. Naeratas mulle — ja väike korts tema vasaku põse peal ilmus täpselt sinna, kuhu kolm aastat tagasi algas minu armastus tema vastu. Isa pigistas mu kätt. Olin vahekäigu keskel, kui kuulsin esimest ohket. Mõtlesin, et kellelgi läks halvasti. Siis muusika katkes. Viiul läks kõrvale. Saal hakkas sosinama. Tundsin, kuidas kõik pilgud nihkusid — minust kellelegi selja taga. Pöörasin ringi. Õde. Pulmakleidis. Täielik loor. Pitsilised varrukad. Ripsmetušš valgunud pisarate tõttu üle põskede. Ei lihtsalt valge — tõeline pruudi rõivas. Hetke arvasin, et mul on hallutsinatsioon. Kogu saal tardus.

Vaatasin peigmeest. Ta oli kahvatu. Mitte segaduses ega nördinud. Lihtsalt — nagu oleks veri kehast lahkunud. See ei olnud häbi tõttu kahvatus. Ta ütles vaikselt, kuid paaniliselt: keegi peaks ta ära viima. Siis valjemini — kohe. Ma polnud kunagi tema suust sellist tooni kuulnud. Õde ütles läbi pisarate, et läheb ära, ei taha midagi rikkuda. Kuid — enne lahkumist väärivad kõik siin midagi näha. Peigmees astus tema poole: ära tee seda. Vaevalt kuuldavalt, kuid ma kuulsin. Ta tõmbas taskust välja USB-mälupulga. Väike hõbedane ese sädeles valguse käes.

Meie tagaolevas telgis oli projektor seatud — meie lapsepõlve fotodega slaidiseansi jaoks. Nüüd tundus see ekraan ohuna. Peigmees ütles «ei». Ma ütlesin «jah» samal ajal. Paus. Tehnik võttis mälupulga. Ekraan vilksatas. Meie nimed kadusid. Avanes videofail. Ajatempel — kolm nädalat tagasi. Kirjetega tuba — valusalt tuttav. Tema korter. Hall diivan. Rannikumaal üleval. Lamp viltuse varjuga, mida ma alati plaanisin parandada. Peigmees astus kaadrisse teksades ja sviitris, viskas võtmed lauale. Küsis kelleltki kaadri taga: oled kindel? Õde astus kaadrisse. Lihtne kleit, juuksed lahti, nägu ilma meigita. Ütles, et ei taha enam peituda.

Et see pole minu suhtes aus. Ta ohkas: oleme sellest varem rääkinud. Ta vastas: ja iga kord ütleb ta sama. Videos ta astus lähemale. Ütles: ta muudab olukorra keerulisemaks. Pulmad on kolme nädala pärast. Peame lihtsalt selle üle elama. Minu kõht vajus. Ekranil õe nägu murdus: sa ütlesid, et armastad mind. Ühine ohke saalist. Ema ohkas vaikselt. Peigmees videos, madalamal häälel — kuid mikrofon korjas siiski üles: «Jah. Aga see on keeruline. Kui ma pulmad nüüd ära jätan, hakkavad kõik küsimusi esitama.

Tema vanemad on juba poole summast maksnud. See hävitaks teda». Ta rääkis minust nagu ärilisest probleemist. Õde videos: «Kas ma peaksin olema saladus?» Ta: «Sa teadsid, millega see kaasas.» Siis — pärast mesinädalaid tegeleme sellega. Video lõppes. Ekraan kustus. Saalis oli vaikus, ainult projektor sumin. Peigmees alustas selgitused: see ei ole nii, nagu paistab. Vastasin rahulikult: see näeb välja nii, nagu ta oleks plaaninud minuga abielluda ja siis mu õega jätkata. Ta rõhutas: see oli viga, see lihtsalt juhtus.

Õde katkestas: ise ei juhtu midagi. Kõigepealt üks kohv. Siis teine. Ta ütles talle, et on tunnetes segaduses. Ta pöördus tema poole: sa olid esimene. Ta vastas: see pole oluline. Ma küsisin vaikselt: kui kaua. Keegi ei vastanud. Kordasin valjemini. Õde sosistas: neli kuud. Pool meie kihlusest. Tõstsin käe, peatades mõlemad. Ütlesin: mind ei huvita, kes mind osavamalt reetis. Pöörasin külaliste poole. Vabandas. Ütlesin, et täna pulmi ei toimu. Siis vaatasin peigmeest: ta oli valmis mulle vaikides valetama. Las koob saagi tagajärgedega avalikult. Ta lahkus, ütlemata veel midagi. Inimene, kellega plaanisin veeta kogu oma elu, lahkus aiast telefon ja uhkus — ja oligi kõik. Ema kallistas mind. Lõpuks tulid pisarad — mitte ainult tema pärast, vaid ka selle versiooni elu tõttu, millesse ma nii täie rinnaga uskusin.

Õde seisis ikka veel kõrval valges kleidis. Ütlesin vaikselt: pead riided vahetama. Ta vastas peaaegu piinlikult: ei mõelnud sellele. Hoolimata kõigest, oli midagi kaua tuttavat, mis silma paistis meie vahel. Mitte andestus — ajalugu. Ta ütles: ei oota andestust. Võib-olla seda ei tulegi. Kuid ei suutnud lasta mul abielluda, teadmata tõde. Vastasin ausalt: oleksid pidanud kohe mulle ütlema.

Mul oli siis vaja õde. «Ma tean», — sosistas ta. Tõde tema sõnades tegi rohkem haiget kui ükski vale. Personal pakkis vaikselt toole. Vaatasin oma kleiti. Tundide valik. Nüüd — nagu kostüüm. Palusin emal kõigile teatada tühistamisest ja hoolitseda selle eest, et toit annetatakse abivajajatele. Enne lahkumist mõtlesin: ma oleksin peaaegu abiellunud inimesega, kes nägi minus mugavust. Peaaegu astunud tulevikku, mis oli ehitatud saladustele. See polnud see pulm, millest unistasin. Kuid see oli millegi ausa algus. Ja see, mida ma nüüd ehitan, on minu oma.

Aga kas te annaksite andeks õele, kes teile haiget tegi, aga lõpuks oli ainus, kes tõtt rääkis?