Õde, kes päästis mind sel õhtul. Tõde temast selgus alles aastate pärast…

Sel ööl, mil sündis mu poeg, olin surmale lähemal kui kunagi varem. Sünnitus osutus piinavaks, taastumine oli veelgi raskem ning kümme pikka päeva veetsin haiglatoas – kurnatuna, hirmul ja täiesti üksi. Mu pere elas kaugel, abikaasa oli siis töö tõttu välismaal, ja mahajäetuse tunne haavas rohkem kui valu kehas.

Mõnikord avanes uks vaikselt ning tuppa astus õde – pehme samm, soe pilk, rahulik naeratus, mis tegi hingamise natuke kergemaks. Ta istus minu kõrval: mõnikord rääkis, mõnikord oli lihtsalt vaikides minuga, kui ma nuttes seda isegi ei märganud. Iga kord tõi ta uudiseid minu väikese lapse kohta intensiivraviosakonnast.

Väikesed võidud. Väikesed sammud edasi. Ma isegi ei teadnud tema nime. Ta ei viibinud kunagi piisavalt kaua, et ma oleksin jõudnud küsida.

Kuid temaga tundsin end turvaliselt – justkui tema vaikne jõud hoidis mind lõplikult kokku varisemast.

Elu läks edasi. Ma taastusin. Mu poeg kasvas. Ja ajapikku hakkasid need ööd kusagil mälestuse serval hääbuma … või ma arvasin nii.

Kaks aastat hiljem voltisin pesu, samal ajal kui taustal käisid õhtused uudised. Ma ei vaadanud – kuni kuulsin tuttavat häält.

Ma tõstsin pilgu. See oli tema.

Sama pehme naeratus, sama rahulik pilk, mis kunagi oli mind päästnud viimasel hetkel, kui maailm murenes.

Saatejuht tutvustas teda kui vabatahtlikku, kes korraldab öist tuge nendele vanematele, kelle lapsed viibivad intensiivravis. Naist, kes töötas kurnavaid vahetusi ja öösiti lohutas võõraid inimesi, kes läbisid oma kõige pimedamaid hetki.

Ja siis muutus lugu teistsuguseks.

Jutustaja rääkis sellest, mida ma ei teadnud – ta ise oli läbi elanud leina, nii ränkraske, et see oleks peaaegu teda murdnud. Ja selle asemel, et maailmast end sulgeda, otsustas ta astuda ligi neile, kes kogesid sama valu.

Mul tekkis klomp kurgus.

Äkitselt sai kõik selgeks – miks ta viibis mu voodi kõrval kauem, kui vaja, kuidas tema käsi hoidis veidi tugevamalt mu õlast, kui ma värisesin, miks ta kunagi ei öelnud “Kõik saab korda”, aga mul hakkas ikka kergem.

Ta andis mulle selle toe, mida ta ise kunagi meeletult vajas.

Kui lugu lõppes, istusin liikumata, samal ajal kui pisarad langesid volditud pesule. Mälestus temast – poolhämara haiglatoa hääl – valdas mind nii erksalt, justkui oleksin taas seal voodis.

Ja siis sain aru, et ma ei olnud temale kunagi tänu öelnud. Tõeliselt. Tänuga.

Ma kirjutasin haiglale, teadmata, kas mu sõnum kohale jõuab.

See jõudis.

Mõne päeva pärast leidsin postkastist väikese ümbriku – minu nimi, kirjutatud tuttavas käekirjas, pani südame põksuma.

Sees oli käsitsi kirjutatud märkus.

Ta mäletas mind.

Ta mäletas mu poega.

Ja ta kirjutas, et näha vanemaid uuesti jõudu kogumas pärast seda, kui nad uskusid end läbikukkunuks, on suurim autasu, mida ta võib ette kujutada.

Tema sõnad olid lihtsad, aga neis oli nii palju tähendust.

Mõnikord on inglid meditsiinivormis. Mõnikord koputavad nad vaikselt uksele öösel. Mõnikord ravivad nad meid nii, et me mõistame seda alles aastaid hiljem.

Kui mul on raske, meenutan teda. Neid öid, mil lootus näis kättesaamatu, aga tema justkui tõi selle uuesti minu kätte tagasi.

Tänu temale mõistsin: valgus ei saabu alati valjult. Mõnikord istub see lihtsalt pimedusse, midagi nõudmata, andes kõik.