Õde ei tahtnud mind oma pulmas näha ratastoolis. Kuid just sel päeval sai kõik paika
Olen olnud ratastoolis alates 17. eluaastast.
Mu õde palus, et ma ei tuleks tema pulma ratastooliga, kuna see «rikuks pidustuse esteetikat».
Kui ma keeldusin, ta vihastas:
— Siis ära üldse tule!
Vastasin rahulikult:
— Hästi. Kui ma ei saa tulla sellisena, nagu olen, siis lihtsalt ei tulegi.
Ta ei oodanud, et ma tõesti keeldun — mitte ainult tseremooniast, vaid ka õhtusöögist ja peresessioonidest.
Ma ei vaielnud, ei tõstnud häält, lihtsalt astusin vaikselt kõrvale.
See tegi haiget. Ma olin alati tema kõrval olnud — toetanud ja rõõmustanud iga tema saavutuse üle.
Minu ratastool — see pole ehe ega häbiasi, see on osa minust, minu tugevuse sümbol.
Aga sain aru: ei saa sundida end olema seal, kus sind tegelikult ei aktsepteerita.
Tuli pulmapäev. Kogu pere valmistus ja sagis, mina jäin koju — rahulikult, ilma kibeduseta.
Veetsin päeva sõpradega, kes aktsepteerivad mind sellisena, nagu olen. Oli naer, muusika ja soojus, mitte ärevus ja valu.
Õhtu poole helistas nõbu, sosistades:
— Kõik küsivad, kus sa oled. Sind on väga vaja.
Minu puudumine ei jäänud märkamatuks. Vestlus pulmas polnud enam «täiuslikust pildist», vaid sellest, miks üks õde ei tundnud end perespeol soovituna.
Hilja õhtul koputati uksele. Lävel seisis mu õde — pulmakleidis, pisarais silmadega.
Ta ütles, et külalised küsisid kogu õhtu minu kohta. Et keegi ei mõistnud, miks ma ei tulnud.
Ja siis jõudis temani: välise ilu tagaajamisel unustas ta kõige tähtsama — armastuse, aktsepteerimise ja need inimesed, kes on alati kõrval olnud.
Ta palus andestust — siiralt, pisaratega. Ütles, et sai aru: tõeline ilu ei ole kaunistustes ega fotodes, vaid selles, et sinu kõrval on need, keda sa armastad.
Võtsin tema käe ja ütlesin vaikselt:
— Ma ei tahtnud kunagi sinu päeva rikkuda. Ma lihtsalt tahtsin, et mind nähtaks. Mitte aksessuaarina, vaid pere osana.
Me kallistasime. Ja sel hetkel mõistsime mõlemad: armastus, mis välistab, on habras.
Aga armastus, mis aktsepteerib kõike — isegi seda, mis teisi vahel hirmutab — on igavene.
