– Noh, kui sa mind ei kuula, siis ma ei kingi sulle korterit, – teatas vanaema

Pärast seda, kui vanaema pensionile jäi, muutus tema iseloom. Ta oli töö juures harjunud käsutama ja nüüd kandis ta need harjumused üle oma lähedastele. Töötajatel polnud valikut, seega nad kuulasid teda, aga mul on valik olemas. Nüüd otsustas vanaema aga šantaaži kasuks – kas teed nii, nagu ma ütlesin, või jääd korterita.

Vanaema on nende aegade algusest olnud igavene ülemus. Tööl armastasid teda ülemused, aga alluvatel polnud kerge, ta suutis oma korraldustega kõiki hulluks ajada. Kuigi oma ülemuste ees kaitses ta alati omi töötajaid, mis muutis tema käitumise natuke vastuvõetavamaks.

Vanaema ei kiirustanud pensionile minekuga. Mitte rahapuuduse pärast, vaid kuna tal polnud millegi muuga tegeleda. Lapsed on suured, lapselaps, see olen mina, ka täiskasvanu. Vanaemal pole aeda ja lähedasi sõpru, kellega iga päev suhelda ja jalutada.

Ja mis siis, kui ma pensionile jään, mida ma terve päeva teen?

Ta läks pensionile 79-aastaselt.

Esimesed kuud möödusid rahulikult. Vanaema koristas korteris kõik nurgad, jalutas piisavalt, magas välja, küpsetas igasuguseid pirukaid-saia, aga siis hakkas tal igav. Kuigi me püüdsime teda tihti külastada, oli kõigil oma töö ja tegemised.

Siis hakkas vanaema ise külas käima. Sel ajal elasin vanematega, nii et nägin teda tihti. Selgus, et ema ei ole kahekümne viie aastaga abiellu õppinud süüa tegema ega koristama, isa on halb mees, sest kodus ei ole kõik riiulid sirged ja mina raiskan oma aega, sest peaksin juba oma lapsi kasvatama, aga ma veel õpin.

Mõne aja pärast lõpetasin oma õpingud, hakkasin tööle ja koos oma noormehega hakkasime mõtlema pulmadele. Vanaema oli meie plaanidest teadlik.

Mu noormees tegi mulle ettepaneku, kuid me ei kiirustanud oma suhteid ametlikult kinnitama. Ootasime, millal meie rahaline olukord muutub stabiilsemaks.

Umbes viis kuud tagasi suri vanaema üksik õde. Ta elas meie linnas, me külastasime teda, sest tal polnud lapsi. Nüüd läks korter pärandina vanaemale.

Onu laps on veel väike ja mina kavatsen abielluda. Vanaema otsustas koheselt – kinkida korter mulle, mille ta ka välja kuulutas. Me olime kihlatu ja mina rõõmsad, hakkasime mõtlema, millise remondi teeme ja kuidas mööbli paigutame, aga asi polnud nii lihtne.

Vanaema otsustas, et kuna ta on nii suur heldeandja, on tal nüüd otsustusõigus ja hakkas aktiivselt osalema tulevase remondi aruteludes. Kõik meie ideed lükati tagasi ja ta hakkas peale suruma oma visiooni, mis meiega üldse kokku ei langenud.

Meie tülitsesime kohutavalt. Ema püüdis leida kompromisse, kuid vanaema jäi oma seisukohtadele – ainult nii ja mitte teisiti.

Vanaema, kui mõistis, et ta ei suuda mind ümber veenda, otsustas šantaaži kasutada.

– Noh, kui sa mind ei kuula, siis ma ei kingi sulle korterit, – teatas ta mulle.

Ema veenab mind tegema nii, nagu vanaema ütleb, ja hiljem enda järgi ümber tegema. Kuid esiteks, see nõuab raha, ja teiseks, vanaema ei soovi korterit mulle kohe annetada, ütles, et mainib selle oma testamendis minu varana. See tähendab, et seni on vanaemal suurepärane vahend minu mõjutamiseks – kohe, kui teen midagi valesti, nagu tema ütles – korterist välja. Kas mul on seda vaja?

Olen vanaema peale solvunud, tema on minu peale, aga ema ütleb, et ma kõik komplitseerin ja liialdan. Aga mina nii ei arva. Ma ei taha kellelegi alluda. Ja kus on garantii, et vanaema iseloom ei lähe veelgi hullemaks? Ja me kulutame juba raha remondile.