Neiu ostis vanakraamiturult vana kohvri ja avastas selle seest kirjad, mida keegi poleks pidanud lugema

Anna armastas vanakraamiturge. Teda tõmbasid asjad, milles peitusid lood, mälestused ja võõrad saatused. Sel päeval jalutas ta müüjate lettide vahel, kuni märkas seda – vana kulunud kohvrit, mis seisis kasutute esemete hulgas. See oli valmistatud tumedast nahast, lukud olid roostes, aga just see lisas talle omamoodi võlu. Müüja rääkis, et kohver leiti lammutamisele mineva maja pööningult. Ilma pikemalt mõtlemata ostis Anna selle, isegi kontrollimata, mis seal sees on.

Kodus, kui ta luku avas, ootas ta leida vana riietust või mõttetuid asju. Aga seal sees oli vaid pakk kirju, mis olid seotud pleekinud lindiga. Paber oli koltunud, tint kohati laiali valgunud. Tema sõrmed võpatasid – kirjad tundusid täiesti isiklikud. Kellelgi võõral polnud õigust neid lugeda. Aga midagi temas sundis teda avama seda salapärast lugu, mis oli suletud kohvrisse.

Anna avas esimese kirja. “Mu arm, ma ootan sind iga päev…” – nii see algas. Read olid täidetud igatsuse ja hellusega. Naine kirjutas, kuidas möödus suvi, kuidas õunapuud aias õitsesid, kuidas linnud kevadel tagasi tulid, aga eelkõige, kui väga ta vastust ootas. Järgmine kiri oli samas käekirjas, aga tooni vahetas ärevus. “Miks sa ei vasta? On möödunud kolm kuud… Ma ei tea, kas sa oled üldse mõne minu kirja kätte saanud.”

Kirju oli palju. Igas neist oli peidus lootus, mis tasapisi kadus. Viimastes kirjades kirjutas naine: “Ma ei tea, kas üldse enam kirjutada. Võib-olla sa ei loe seda kunagi.” Anna tundis, kuidas tal süda kurbusest pitsitab. Ta mõistis, et need kirjad ei jõudnud kunagi adressaadini.

Ta otsustas proovida välja selgitada, kellele need kuulusid. Mitu päeva otsis ta linna vanu arhiive läbi, küsitles vanu linnaelanikke ja näitas ümbrikute pilte kohalikus raamatukogus. Lõpuks tundis üks eakas naine ära käekirja. “See on Mari kirjutatud. Tema peigmees läks sõtta ega tulnud tagasi. Ta ootas teda kogu elu. Räägitakse, et ta kirjutas talle kirju, isegi kui juba teadis, et ta ei saa enam vastata. Ja siis kadusid need kohvriga…”

Anna vaatas pikalt kirju. Nüüd teadis ta nende lugu. Neid ei pidanud lugema – aga võib-olla pidi neid siiski leidma? Samal õhtul suundus ta vanale surnuaiale, leidis kivi, millele oli graveeritud nimi, ja jättis sellele koltunud leheküljed. Sinna, kuhu need alati kuulusid.

Möödus paar päeva, aga Anna ei suutnud Mari lugu unustada. Mis tunne on oodata kedagi, teades, et ta ei tule enam kunagi tagasi? Ta kujutas ette, kuidas Mari aastast aastasse postkasti juurde läks, lootusega vastusele, mis kunagi ei tulnud. Kuidas ta vaatas teisi naisi, kes jalutasid käsikäes oma meestega, ja mõtles – äkki on tema peigmees siiski elus, aga lihtsalt ei saa tagasi tulla?

Ta läks tagasi surnuaiale. Kohas, kuhu ta oli kirjad jätnud, lebas valge roos. Anna võttis selle kätte, tundis selle lõhna – värske, aga kerge kibedusega. Keegi teadis nendest kirjadest. Keegi oli sinna tulnud peale tema.

Ja äkki ta sai aru – igal kirjal oli adressaat. Mis siis, kui kuskil on selle mehe järeltulijad, kellele need olid mõeldud? Mis siis, kui ka nemad elavad teadmatuses, tühimikuga, mille oleks võinud täita see lugu?

Anna otsustas proovida. Ta võttis viimase kirja, kust leidis adressaadi nime, ja suundus linna arhiivi. Tunde veetis ta sõjaliste nimekirjade ja vanade dokumentide uurimisega. Ja lõpuks leidis ta selle – nime, mis klappis kirja adressaadiga. Mees ei tulnud sõjast tagasi, aga tal oli vend. Tema pere elas samas linnas.

Mõni päev hiljem seisis Anna vana maja ukse ees. Ukse avas umbes kuuekümnene naine. Anna ulatas talle ümbriku:

– Ma leidsin need kirjad. Need on kirjutatud teie perele.

Naine võttis ümbriku värisevate kätega, avas selle ja jooksis silmadega ridade üle. Tema silmad täitusid pisaratega.

– Minu vanaema rääkis alati, et vanaisa läks sõtta ega tulnud tagasi. Aga ta ei rääkinud kunagi nendest kirjadest. Aitäh… Aitäh, et tõite need.

Anna noogutas. Ta tundis, et oli teinud õige asja. Lugu, mida taheti unustada, oli taas saanud hääle. Ja nüüd leidsid kirjad lõpuks üles need, kellele need olid mõeldud.