Naine vastas mehe solvavale toostile nii, et too jäi sõnatuks

Kui külalised kogunesid suure pidulaua taha, ei osanud ei tema ega tema abikaasa arvata, et see õhtu lõpeb ootamatu olukorraga. Tundus, et kõik läheb tavapäraselt: kerged vestlused, sõbralik naer ja klaaside kõlin.

Mehed tegid nalja, meenutasid noorusaega, naised vahetasid pilke ja sosistasid omi jutte. Tavaline õhtu, eks? Kuid ootamatult tegi ta midagi sellist, mida keegi oodata ei osanud.

Tõstes klaasi, tõusis tema abikaasa püsti ja ütles: „Tõstame klaasid minu imelise naise terviseks, kes aastate jooksul muutub üha rohkem minu emaks. Temagi armastas kamandada ja teadis alati paremini, kuidas ja mida teha.”

Naise süda hakkas kiiremini lööma ja külalised jäid hetkeks vagusi. Mis see siis oli – nali? Solvang? Või hoopis katse näidata, kes on kodus peremees?

Ta oleks võinud vaikida ja solvangut ignoreerida, nagu ta oli sageli varem teinud. Oleks võinud oodata, kuni jutt läheb teisele teemale. Kuid midagi tema sees hakkas vastu: mitu korda oli ta sellised nähvamised alla neelanud, tema sõnu ignoreerinud, justkui poleks asjal tähtsust?

Paistis, et mees oli tema vaikimisega nii harjunud, et arvas, et võib selliseid sõnu loopida tagajärgedeta. Kuid mitte seekord.

Pannes klaasi lauale, tõusis ta püsti ja lausus: „Aitäh, kallis, sellise võrdluse eest. Aga tead, sinu emaks olemine on vist kõige kummalisem kompliment, mis ma kunagi saanud olen.

Just tema õpetas mind mitte leppima sellega, mis mulle ei meeldi, ja julgelt enda eest seisma.” Saalis valitses pingeline vaikus. Külalised olid hämmingus ja mees, keda ootamatu piinlikkus tabas, jäi esimest korda sõnatuks.

Möödus paar pikka sekundit, kuni mees jälle hääle tagasi sai. Ta püüdis vestlust sujuvamaks muuta, kuid õhkkond oli juba muutunud. Ja siis jõudis naisele kohale: vanusega tulebki arusaam, et mitte kõike ei pea taluma ja vahel tuleb enda eest seista.

Mitu korda oli ta varem mehe sõnu ignoreerinud, mõeldes: „Ah, ta ju ei mõtle seda tõsiselt.” Kuid täna mõistis ta, et ta ei pea alati kannatlik olema. Mõnikord tuleb vastu hakata.

Aastate jooksul oli ta abikaasa sõnade ja naljadega harjunud, tihti endas kibedust alla neelates, et peres rahu säilitada. Kuid nüüd, tunda saades uut enesekindlust, mõistis ta: tugev olemine tähendab mitte ainult taluda ja solvangutest mööda vaadata, vaid ka julgelt oma tundeid väljendada. Tema vastus oli vaikne ja rahulik, kuid kõik said aru, et sel õhtul näitas ta, kui palju jõudu temas peitub.

Kui õhtu lõppes, jäid abikaasad kahekesi laua äärde omi mõtteid korrastama. Ta ei üritanud end enam õigustada, vaid tunnistas lõpuks, et mõnikord võib ta üle piiri minna.

Naine, kes tundis uut jõudu endas, ei kartnud enam esimest korda öelda, et talle selline suhtlusviis ei meeldi. Esimest korda näitas ta selgelt, et tema tunded on ka olulised ja et ta ei kavatse enam lubada tal selliseid sõnu poetada, isegi naljaga.

See juhtum muutis neid mõlemaid. Mees õppis teda rohkem austama, mõistes, et naise kannatlikkus pole lõputu ja et selle taga on tema tugevus ja tarkus. Naine aga mõistis, et ta ei pea kartma enda eest seista, isegi kui see tähendab, et tuleb mugavusest ja rahulikust igapäevaelust loobuda.

Naised on tihti valmis aastaid vaikima, vaidlema ja peitma solvumisi endas. Kuid mõnikord on ühest otsustavast vastusest küllalt, et kõik muutuks. Tugev olla ei tähenda ainult kompromissidele minekut, vaid ka julgelt sõna võtmist, kui midagi läheb üle piiri.

See õhtu näitas talle, et tema hääl on tähtis. Ja võib-olla oli see kõige tähtsam õppetund tema elus.