Naine ümbrikuga mu ukse ees… ja tõde, mida ma ei tahtnud teada

Ma valmistasin õhtusööki, kui keegi koputas uksele.
Lävel seisis naine, keda ma kohe tundsin ära, kuigi polnud teda kunagi varem päriselus näinud.
Ta hoidis käes ümbrikku, sõrmed värisesid nii, nagu kaaluks see tonni.
Ta vaikis mõned sekundid ja ütles siis vaikselt mu nime.
Ma ei jõudnud midagi küsida – ta ulatas lihtsalt ümbriku ja ütles:
— Seda peate te nägema esimesena.
Kui ma selle avasin, jättis mu süda löögi vahele.
Sees olid fotod… minu vennast.
Aga seda, mis neil oli, ei unusta ma kunagi.

Võtsin ettevaatlikult pealmise pildi. Mu noorem vend Toomas kallistas kedagi ümbert kinni. Nad seisid rõdul ja nende pilkudes oli midagi liiga isiklikku, liiga sooja. Lappasin edasi. Rannas. Kohvikus. Voodis. Ja kõigil neil fotodel oli tema kõrval… minu abikaasa Mart.

Ma vajusin otse lävele istuma, sest jalad ei kandnud.
— Mis… mis see on? — suutsin vaid välja öelda.

Naine langetas pilgu.
— Ma olen Mardi endine naine. Ja ilmselt mitte ainus, keda ta on reetnud.

Ta rääkis, et nägi juhuslikult mu meest ja venda koos hotellis. Algul arvas, et eksib. Kuid hiljem märkas neid aina sagedamini kahekesi. Ja ühel päeval, mitte enam vastu pidades, hakkas neid jälitama.

Kuulasin ja tundsin, kuidas mu rinnus kasvab midagi külma. Mitte viha – tühjus. Tühjus, kuhu varisesid tükid mu perekonnast ja usust lähedastesse.

Kui naine lahkus, istusin köögis hilisõhtuni, keerates fotosid ikka ja jälle. Neil polnud kirge, pigem harjunud lähedus, nagu inimestel, kes on ammu koos. See oli hullem kui mööduv kõrvalsuhe.

Järgmisel päeval kohtusin vennaga. Istusime pargis ja ta ei suutnud mulle silma vaadata.
— Kas see on tõsi? — küsisin.
Ta noogutas.
— Ma ei tea, kuidas see juhtus. Alguses aitas ta mind pärast lahutust, me kohtusime tihti… ja kõik läkski käest. Ma ei tahtnud sulle öelda.
— Aga tema? — lootsin veel kuulda midagi, mis leevendaks lööki.
— Ta ütles, et teie vahel pole niikuinii enam ammu armastust.

Tõusin ja lahkusin, sõnagi lausumata.

Õhtul proovis Mart rääkida, kuid peatasin ta vaid ühe pilguga.
— Sa reetsid mind kaks korda, — ütlesin vaikselt. — Nagu mees. Ja nagu inimene, kellele usaldasin oma venna.

Nädala pärast andsin sisse lahutuse. Vennaga ei suhelnud me pea aasta. Alles ema matustel tuli ta minu juurde ja sosistas:
— Anna andeks.
Vaatasin talle otsa ja vastasin:
— See pole asi, mida saab andestada. See on asi, millega lihtsalt tuleb elada.

Sellest ajast peale mõistsin: kõige hirmsamad reetmised ei tule vaenlastelt. Need tulevad nendelt, kellega jagasid kodu, leiba… ja südant.

Aga sina? Kuidas oleksid sina minu asemel toiminud — kas andestanud pere nimel või valinud iseenda?