Naine toitis hulkurkassi, kuni avastas, et see oli inimese lemmik, keda ta kaua aega tagasi kaotas

See kass ilmus Marta ukse juurde varakevadel. Ta oli kõhn, takuse karvaga, ettevaatliku pilgu ja väsinud rännuinimese kõnnakuga. Marta märkas teda prügikasti juures, pani taldriku toiduga maha — ja nii algas nende sõnatu sõprus.

Kass ilmus igal õhtul, istus ukse juures ja ootas kannatlikult. Vahel andis end silitada, kuid sagedamini vaatas lihtsalt silma, nagu meenutaks midagi. Marta kutsus teda Oliveriks. Nimi tuli iseenesest. Ta ei teadnud, kelle oma kass on või kust ta tuli, kuid tundis, et see kass polnud lihtsalt hulkuv loom.

Möödus mõned nädalad. Oliverist sai elu osa. Ta magas ukse all, sõi viisakalt ega nõudnud kunagi rohkem. Marta hakkas temaga rääkima — tasa, nagu kellegagi, kes saab kõigest aru. Ta rääkis oma päevadest, raamatutest, mälestustest. Eriti sageli Nikolast.

Nikol oli tema esimene armastus. Noorusaeg, muusika, jalutuskäigud koiduni. Siis tuli riid, vahemaad, elu eraldi teedes. Ta polnud Nikolast aastaid midagi kuulnud. Vahel püüdis teda leida, aga edutult. Tundus, nagu oleks ta lihtsalt kadunud.

Ühel päeval, kui Marta Oliverit silitas, tundsid ta sõrmed kassi karvade alt vana peenikest kaelarihma. Peaaegu kustunud kirjaga, aga küljes rippus väike vaskplaat. Ta puhastas seda hoolikalt — ja luges sealt: „Oliver. Tagastada, kui leitakse. N. García. Tel. …“

Marta süda hakkas kiiruga lööma. García — see oli Nikola perekonnanimi. Ta tundis ära käsikirja. Tema käed värisesid, kui ta numbrit valis — teades, et tõenäoliselt see enam ei tööta.

Aga number töötas. Hääl teises otsas oli kähe, üllatunud.

— Hallo?

— Vabandage… See kass. Oliver… on minu juures. Ma leidsin märgise. Kas te olete Nikol García?

— Jah. Aga kes te olete?

Marta jäi hetkeks vait.

— See on Marta.

Paus. Seejärel — hingamine. Ja sõnad: „Ta kadus rohkem kui aasta tagasi. Ma arvasin, et olen ta igaveseks kaotanud…“

Nad kohtusid kaks päeva hiljem. Samas pargis, kus kunagi nooruses koos jalutasid. Nikol oli nüüd vanem, nagu ka Marta. Kuid tema silmades oli endiselt seesama valgus. Oliver hüppas kohe tema juurde ja seejärel tuli tagasi Marta juurde. Justkui ütles: nüüd te mõlemad teate.

Nad istusid kaua pingil. Ilma etteheidete ja küsimusteta. Lihtsalt rääkisid. Ja naersid. Ja meenutasid.

Oliver elas nüüd mõlema juures — kord Marta majas, kord Nikola korteris. Ta oli nagu sild mineviku ja oleviku vahel, nagu tõestus, et juhused ei olegi juhuslikud.

Marta mõtles tihti: kui poleks olnud seda taldrikut ukse ees, kui poleks olnud tema kätt, mis ühel kevadõhtul ulatus sinna… nad polekski võib-olla kunagi kohtunud.