Naine, kes kirjutab iga päev postkaarti naabrimees vanaisale, et ta ei unustaks, kui tähtis ta on
Maria märkas teda esialgu mitte kohe. Ta elas kõrvalmajas, käis harva väljas, alati samas kulunud nööpidega mantlis ja kepp, mille ta hoolikalt pingi juurde toetas. Tema nimi oli Artur ja kuuldavasti oli ta juba üle kaheksakümne. Lapsi tal polnud, naine oli ammu surnud, ja nüüd elas ta üksi, korteris, millest avanes vaade ammu muutumatule hoovile.
Ühel päeval märkas Maria, kuidas ta seisab pikalt postkastide juures, avab oma, piilub sisse… ja sulgeb jälle. Tühjus. Ta ei oodanud arveid – ta ootas tähelepanu.
Sel õhtul kirjutas Maria esimese postkaardi. Leidis sahtlist vana lavendlipõldudega ja kirjutas hoolikalt:
“Tere hommikust, Artur! Täna paistis päike kell 8:17. Loodan, et märkasite seda. Naeratage talle – ta kindlasti ootab seda.”
Ilma allkirjata. Lihtsalt pani selle postkasti.
Järgmisel päeval – teine.
“Jaamas asuvas poes on nüüd värsked saiad. Vanaema Klara ütles, et nüüd on saiad kaneeliga. Ehk astute läbi?”
Ta kirjutas iga päev. Ilmateade, vaatlused aknast, juhuslikud head mõtted, nõuanded pelargoonide eest hoolitsemise kohta, luuletused, isegi anekdoodid. Tema sõnumid olid lihtsad, kuid igaühes oli hoolivuse killuke.
Nädal hiljem hakkas Artur sageli pingil istuma. Kahe nädala pärast kandis ta käes postkaarti, lugedes seda valjusti, justkui uurides nähtamatut naeratust ridade vahel.
Maria tegutses vaikselt. Keegi ei teadnud, kes on nende sõnumite autor. Ja talle ei olnud vaja, et teataks.
Ühel päeval, möödudes pingist, kuulis ta, kuidas Artur ütles möödujale:
— Teate, mul on nüüd iga päev pidupäev. Keegi mäletab mind. See tähendab, et ma ikka veel olen olemas.
Ja Maria sai aru: see oli vajalik mitte ainult talle. See oli vajalik ka talle endale. Meeldetuletus selle kohta, kui lihtne on jagada soojust. Põhjuseta. Nimetult. Lihtsalt sellepärast, et saab.
Aeg läks, pool aastat möödus. Postkaardid said igapäevaelu harjumuspäraseks osaks. Ja ühel päeval kirjutas Artur vastuse – ebaühtlase käekirjaga vanale postkaardile:
“Aitäh. Sa teed mu päevad heledaks. Ma ei tea, kes sa oled, kuid sa oled minu sõber.”
Maria vaatas neid ridu kaua. Ja siis naeratas. Sest ta teadis: sõprus ei alga alati käepigistusest. Mõnikord algab see ühest ümbrikust. Ja jätkub seni, kuni on süda, valmis meelde tuletama teisele: sa oled tähtis. Sa oled vajalik. Sa ei ole üksi.
