Naine käis teisipäeviti ja neljapäeviti inglise keele kursustel — kolm kuud ei esitanud ma küsimusi, kuni kohtasin juhuslikult tema õpetajat
Naine pani end septembris kursustele kirja. Ta pakkus selle ise välja — ütles, et tahab töö jaoks keeleoskust parandada. Toetasin teda. Hea asi — las areneb. Kaks õhtut nädalas, teisipäev ja neljapäev. Ta tuli umbes kella üheksa paiku koju, väsinud, kuid rahulolev. Vahel rääkis tundidest, grupist ja õpetajast.
Ma ei süvenenud sellesse eriti. Töö, kodu, omad tegemised. Tema õpib — hästi.
Kolm kuud kulges kõik rahulikult.
Detsembris läksin kolleegi firmapeole — väike seltskond, umbes kakskümmend inimest, kesklinna kohvikus. Istusime mõnusalt ja läksime laiali hilja. Astusin tänavale, kutsusin takso ja ootasin sissepääsu juures.
Lähedal seisid kaks inimest — mees ja naine. Nad rääkisid omavahel. Ma ei pööranud neile tähelepanu — lihtsalt seisin ja vaatasin telefoni.
Siis kuulsin — mees rääkis inglise keeles. Rääkis hästi — vabalt. Naine vastas aktsendiga ja naeris.
Tõstsin pilgu. Vaatasin mehele otsa.
Umbes kolmekümne viiene. Pikk. Midagi temas tundus tuttav — ma ei saanud kohe aru, mis.
Siis sain aru. Naine oli mulle näidanud fotot kooli brošüürist — nende grupp ja õpetaja. See mees oligi õpetaja.
Noogutasin talle — niisama, sellele mõtlemata. Ta noogutas vastu. Tema ja naine läksid kohvikusse sisse.
Istusin kohale jõudnud taksosse.
Sõitsin koju ja mõtlesin.
Inglise keele õpetaja. Kohvikus. Neljapäeva õhtul — ajal, kui naisel on tunnid. Ilma grupita — ainult ühe naisega.
Võib-olla juhus. Võib-olla kohtumine pärast tunde. Võib-olla tundsin ma inimese üldse valesti ära.
Kodus naine juba magas. Heitsin pikali. Und ei tulnud.
Järgmisel päeval küsisin hommikusöögi ajal, kuidas eile tund läks.
Ta ütles — hästi. Võtsime ajavorme, palju praktikat.
Küsisin — kas te jäite eile kauaks.
Ta vaatas mulle otsa. Ütles — ei, nagu tavaliselt. Miks sa küsid.
Ütlesin — niisama.
Sõime hommikust. Ta läks tööle.
Avasin sülearvuti. Leidsin selle keelekooli veebilehe, kus ta õppis. Leidsin tunniplaani.
Neljapäev — viimane tund kestis kuni kella kaheksani õhtul. Mitte üheksani. Naine tuli koju kell üheksa. Vahel isegi pool kümme.
Tund vahet. Igal neljapäeval kolm kuud.
Sulgesin sülearvuti. Sõitsin tööle. Töötasin terve päeva. Õhtul tulin koju tagasi. Naine valmistas õhtusööki — küsis, kuidas päev läks, mina ütlesin, et normaalselt.
Sõime. Vaatasime midagi televiisorist.
Ühel hetkel ütlesin — ma nägin eile sinu õpetajat. Kesktänava kohviku juures.
Ta ei vastanud kohe. Siis ütles — tõesti. Ta käib seal vist tihti.
Ütlesin — ta ei olnud üksi.
Ta vaatas mulle otsa.
Mina vaatasin teda.
Mõne sekundi olime vaikuses.
Siis lülitas ta televiisori välja. Pöördus minu poole. Ja ütles — meil on vaja rääkida.
Jutt kestis öösel kella kaheni. Sain kõik teada.
Mitte seda, mida olin mõelnud — mitte petmist. Midagi muud. Ta käis psühholoogi juures. Erapraksises. Kord nädalas neljapäeviti pärast tunde. Aasta tagasi hakkasid tal paanikahood — ta varjas seda minu eest. Ei tahtnud mind hirmutada. Ei teadnud, kuidas sellest rääkida. Mõtles välja, et jääb kursustele kauemaks.
Istusin ja kuulasin.
Aasta. Terve aasta tuli ta sellega üksi toime. Käis üksi psühholoogi juures. Kartis mulle öelda.
Küsisin — miks sa ei öelnud.
Ta ütles — ma ei teadnud, kuidas sa reageerid. Kartsin, et sa arvad, et ma olen nõrk.
Vaatasin talle otsa.
Kakskümmend aastat koos. Ja ta kartis, et ma arvan, et ta on nõrk.
Võtsin tal käest kinni. Ütlesin — sa ei ole nõrk. Sa kandsid seda aasta aega üksi — see ei ole nõrkus, see on tugevus. Aga enam ei pea sa üksi olema.
Ta hakkas nutma. Esimest korda kogu selle jutuajamise jooksul.
Psühholoogi juures käimist ta ei jätnud — käib edasi. Nüüd ma tean. Vahel küsin, kuidas läks — ta räägib natuke. Mitte kõike — see on tema ruum. Aga ma tean, et ta on seal.
Ka inglise keele kursusi ei jätnud ta pooleli. Ütleb, et keel paranebki päriselt.
Ma ei vaata enam veebilehe tunniplaani.
Öelge ausalt — kas ta tegi õigesti, et seda varjas, või peaks sellistest asjadest abielus kohe rääkima?
