“Nad leidsid teineteist vihmasel ööl, teadmata, mis neid ees ootab”
See lugu algas hilisel sügisõhtul, kui õhk oli täis niiskust ja pimedus langes linna kohale nagu tekk, varjates seda päevastest askeldustest. Külm vihm sadas madalatest pilvedest ja selle ükskõikse taeva all, kahe tänava ristumiskohal, istus väike kassipoeg.
Tema must karv oli märg ja silmad olid suured nagu kaks helendavat kuud. Tundus, et ta mõistis: see maailm on tohutu ja tema selles vaid tilluke säde. Mõne kvartali kaugusel kõndis vana koer, hallikarvaline hulkur tarkade silmadega, mis paistsid enam mitte millegi üle imestavat.
Oma pika elu jooksul oli ta harjunud nälja, möödujate ükskõiksuse ja pideva võitlusega iga suutäie pärast.
Ka tema tee lõppes vihma käes, tänavakioski kõrval, kust äkitselt kostus vaevukuuldav ja kaeblik näugumine. Kassipoeg vaatas koera üllatusega ja, nagu sageli juhtub nendega, kes kohtavad lahkust esimest korda, ei uskunud ta seda kohe.
Vana koer astus talle aeglaselt lähemale, et mitte hirmutada, justkui mõistes, kui habras ja haavatav oli see väike elu. Ta kummardus ja lakkus tema märga nina, soojalt ja hoolivalt, justkui öeldes: “Ära karda.
Nüüd sa ei ole enam üksi.” Ja seal nad olidki, kahekesi, vaikse öö keskel, külma vihma all. Ootamatult surus kassipoeg end tema külje vastu.
Nii nad jäidki, embuses, mis sündis mitte hirmust või üksindusest, vaid millestki olulisemast – sellest, mis teeb meist elavad olendid ja ühendab meid nähtamatute niitidega nendega, kelle saatuse on meie teele toonud.
Järgmisel hommikul nägid möödujad hämmastavat vaatepilti: vana koer ja väike kassipoeg — kaks väikest olevust, kes leidsid teineteist võõra ja tundetu maailma äärel.
Keegi ei suutnud vastu panna ja tegi neist pilti, teine tõi toitu ja vett. Ja õhtuks ilmus kohale perekond väikese poisiga. Poiss, nähes neid kahte, naeratas laialt ja sirutas käed kassipoja poole.
Koer tõstis pea ja vaatas poissi vaikse tarkusega, justkui küsides: “Kas sina oled see, keda me ootasime?” Vanemad vahetasid pilke ja, olles selle kohtumise poolt liigutatud, otsustasid: nad ei saa neid kahte tänavale jätta.
Nüüd olid vana koer ja väike kassipoeg osa uuest perekonnast, kus neid ootas mitte ainult soojus ja hoolitsus, vaid ka laste naer, mängud ja hellus. Nii leidsid nad oma uue kodu, kus neid võeti vastu mitte juhuslike hulkuritena, vaid pereliikmetena, kellega algusest peale oli neid ühendanud saatuse nähtamatu niit.