Naasin töölt varem koju ja kuulsin köögist naiselikku naeru. Sel hetkel ei osanud ma veel aimatagi, kuhu see õhtu võib välja viia…

Tavaline teisipäev, kell oli neli nelikümmend, võtmed veel soojad käes. Vihm trummeldas vihmavarjul, saapad jätsid vaibale märjad jäljed.

Mõtlesin ainult sellele, et mantel seljast võtta, veekeetja tööle panna ja hetkeks telefoni seltsis pikali heita enne, kui lapsed trennist tulevad. Esiuks kriiksus nagu alati, kui ma seda puusaga tõukasin.

Ja siis see heli.

Naer. Kerge, helisev, naiselik — selline, mida ma selles korteris kunagi ei kuule. Jäin poolele teele seisma, vihmavari veel tilkus põrandale. Üks hetk arvasin — äkki on raadio elutoas mängimas. Aga naer kostus uuesti, nüüd kerge ohkega, justkui oleks keegi just midagi tõeliselt naljakat rääkinud. Ja siis kuulsin teist häält — madalat, mehelikku, tuttavat. Minu mees.

Süda lõi nii tugevasti kurku, et hetkeks ei suutnud ma neelatagi.

Hiilisin kikivarvul. Koridori põrand kriuksus reeturlikult, kuid nad ei kuulnud — jätkasid naermist. Köögist tulev valgus langes põrandale pikal, soojal ristkülikul. Jäin seisma täpselt läve ees, käsi ise tõmbus kättel vahel tugevamalt ümber uksepiida.

Laual seisis mu lemmik lõikelaud — see sama, millel oli põletatud kiri «Armastusega vanaemalt». Sellel olid viilutatud tomatid ja mozzarellad. Kõrval kaks klaasi veiniga, veel puutumata. Ja laua ääres — tema.

Istus seljaga minu poole, minu vanas hallis kampsunis, mille olin hommikul tooli seljatoele jätnud. Juuksed olid lahti, punased salgud langesid õlgadele. Minu mees seisis kõrval, nõjatudes puusaga tööpinnale ja vaatas teda nii, nagu varem mind — selle sama pehme, lõõgastunud naeratusega.

— No ütle, kas tõesti arvad, et keegi ei pane tähele? — ütles ta naljatades, visates juuksed tagasi.

— Keegi ei pane, — vastas ta vaikselt. — Ta tuleb tagasi peale seitset.

Sel hetkel libises laud minu käest. See maandus põrandale mürtsuga. Mõlemad pöördusid samaaegselt ümber.

Tekkiv vaikus oli sama raske nagu tõrv. Mehe nägu muutus kahvatuks ja siis punaseks — murdosa sekundiga läbides paanikafaasid. Tema tõstis kulmu, justkui oleks keegi tema lemmiksarja vahele seganud. Ta ei tõusnud püsti. Kaldus veidi toolil tagasi, justkui tahtis mind paremini näha.

— Kallis… — alustas ta, astudes sammu minu poole. Hääl värises, kuid ta üritas kõlada normaalselt. — See pole see, mida sa arvad.

— Mida ma arvan? — küsisin ma rahulikult. Mind üllatas mu enda hääl. See kõlas võõralt, tasapinnaliselt, justkui kuuluks kellelegi teisele.

Lõpuks tõusis ta püsti. Aeglaselt, graatsiliselt. Võttis ühe liigutusega mu kampsuni seljast ja viskas selle tooli seljatoele, nagu oleks tegu vanade kaltsudega. Selle all oli must pluus, millel oli dekoltee — midagi, mida ma kunagi ei kannaks. Astus lähemale, peatudes minust poole meetri kaugusel.

— Tere, — ütles ta. — Mina olen Maria. Arvan, et sa juba aimasid ära.

Ta ei ulatanud kätt. Lihtsalt vaatas mulle otse silma, ilma häbita, häbelikkuseta. Justkui oleksin mina olnud kutsumata külaline tema köögis.

Mees haaras tal õlast kinni.

— Maria, palun…

— Mis palun? — vastas ta, pilku minult pööramata. — Me mõlemad teame, kuidas see lõpeb.

Sel hetkel purunes minu sees midagi. Mitte valjul häälel, mitte karje saatel. Vaikselt, nagu vana pirn, mis kustub ilma praksuta.

— Lahkuge, — ütlesin ma.

Ta avas suu, aga ma tõstsin käe.

— Mõlemad. Kohe.

Maria kehitab õlgu, võttis laualt koti. Mees vaatas mulle paluvalt otsa.

— Lapsed tulevad tunni aja pärast tagasi… — sosistas ta.

— Ma tean, — vastasin ma. — Seega on teil viis minutit, et riietuda ja lahkuda. Ülejäänu selgita neile ise.

Nad ei vaielnud. Maria lahkus esimesena, kingad klõbinal koridoris. Tema peatus köögi ukse juures, vaadates mind viimast korda.

— Vabandust, — ütles ta vaikselt.

Ma ei vastanud. Lihtsalt vaatasin, kuidas ta ukse enda järel sulgeb. Siis istusin põrandale. Vihm trummeldas endiselt aknalaual. Laual seisid need kaks veiniklaasi — puutumata, punased, absurdsete lilledena. Võtsin ühe kätte. See lõhnas mustsõstra ja millegi terava, võõrana.

Ei joonud. Lihtsalt valasin sisu kraanikaussi. Teise samuti. Siis avasin kraani ja vaatasin, kuidas punased nirud valguvad äravoolu.

Lapsed tulid tagasi täpselt viis nelikümmend viis. Anna jooksis esimesena sisse, märgade juuste ja laia naeratusega.

— Ema, sajab nagu oavarrest! Kus on isa?

— Isal… tuli lahkuda, — ütlesin ma. Hääl ei värisenud. — Mõneks päevaks.

Marek kortsutas kulmu.

— Jälle?

— Jah. Jälle.

Tegin neile võileibu. Tomatid ja mozzarellad olid lõikelaual — viilutatud sirgelt, korralikult. Nad sõid vaikuses. Ainult raadio mängis vaikselt taustal, mõned vanad hitid.

Öösel, kui lapsed juba magasid, istusin köögilaua taha. Lülitanud sülearvuti sisse. Kirjutasin otsingusse: «kuidas lahutada abikaasast, kui tal on armuke».

Sirvisin lehti tundide viisi. Uurisin alimendidest, laste hooldusõigusest, kuidas rääkida vanematega. Ühel hetkel hakkasid pisarad lihtsalt voolama — mitte valju häälega, mitte hüsteeriliselt. Lihtsalt voolasid, langesid klaviatuurile.

Hommikul ärkasin nägu vastu lauda. Päike piilus aknast sisse, vihm oli lakanud. Laual lamas paberlapp — see, millele olin eile kirjutanud ostunimekirja. Keegi oli selle kõrvale suurte tähtedega kirjutanud:

«Armastan sind. Palun vabandust. Tulen õhtul tagasi, räägime».

Allkiri: Marek.

Rebisin paberi pooleks. Siis neljaks tükiks. Siis konfettiks. Ta ei tulnud õhtul tagasi. Ei tulnud järgmisel päeval. Nädala pärast saatis sõnumi: «Mul on vaja aega. Meie kõigi jaoks».

Ma ei vastanud.

Selle asemel läksin advokaadi juurde. Siis panka. Siis pakkisin tema asjad prügikottidesse — särgid, saapad, selle neetud kapuutsiga jope, mille ta oli kaasa võtnud «sõprade nädalalõppudele». Viisin kõik keldrisse.

Lapsed küsisid. Ma valetasid. Ütlesin, et isa on lähetusel. Et tuleb varsti tagasi. Anna nuttis vahel öösiti. Marek tegi näo, et talle on kõik ükskõik, aga nägin, kuidas ta igal õhtul telefoni kontrollib.

Kolm kuud möödus. Ühel päeval helistas ta.

— Kas saame kohtuda? — küsis. Hääl oli väsinud, nagu oleks ta kümme aastat vanemaks jäänud.

— Ei, — vastasin ma.

— Palun. Mul on vaja sulle midagi öelda.

— Ütle telefoni teel.

Vaikus. Pikalt.

— Maria on rase, — ütles ta lõpuks. — See on minu oma.

Midagi minu sees suri. Mitte dramaatiliselt. Lihtsalt kustus, nagu küünal, mille keegi puhub ära.

— Palju õnne, — ütlesin ma. — Sul saab olema uus elu.

Panin toru ära.

Siis läksin vannituppa. Seisin peegli ees. Vaatasin ennast pikalt. Silmade ümbert kortsudele, hallile salgule, mida ma varem ei märganud. Huuled, mis kunagi sagedamini naeratasid.

Ja esimest korda sellest teisipäevast saati naeratasin. Mitte laialt. Mitte rõõmsalt. Aga tõeliselt.

Sest sain aru — see ei ole enam meie kodu temaga. See on minu kodu. Lastega. Vihmaga aknalaual. Vanaema armastusega lõikelauaga.

Ja ma jään siia. Aga tema — ei.