Naaber palus mul oma koera eest hoolitseda, kuni ta haiglas on — nädal hiljem sain ma juhuslikult teada, kus ta tegelikult oli

Naaber elab otse vastas — oleme samal trepiplatsil juba üheksa aastat. Täiesti tavaline naabrussuhe — teretame, aitame vahel pisiasjadega. Ta on eakas mees, umbes seitsmekümnene. Elab üksi. Tal on väike punakarva koer — ma tean teda juba kutsikaeast saadik.

Eelmise nädala esmaspäeva hommikul koputas ta mu uksele. Nägi väsinud välja. Ütles, et läheb haiglasse — plaaniline operatsioon, ei midagi hullu. Palus mul koera eest hoolitseda. Toita kaks korda päevas, viia hommikul ja õhtul jalutama. Jättis mulle korteri võtme, koti toiduga ja kirja päevakavaga.

Ma nõustusin. Muidugi — inimene on üksik, kuhu tal ikka minna.

Ta lahkus väikese kotiga. Mina hakkasin tema koera juurde käima — kaks korda päevas, nagu kokku leppisime. Alguses igatses koer oma peremeest, aga harjus kiiresti. Püüdsin temaga pikemalt jalutada, et tal liiga kurb ei oleks.

Neljandal päeval kohtusin allkorrusel naabrinaisega teisest korrusest. Me räägime harva, aga ta peatas mu — küsis, ega ma pole vastaskorteri naabrit näinud. Ütles, et tahtis talle tagastada raamatu, mille oli ammu laenanud.

Ma ütlesin — ta on haiglas, palus mul koera eest hoolitseda.

Ta imestas. Ütles — haiglas? Kummaline. Ma nägin teda eile õhtul kõrval tänava poes. Ta ostis toidukaupu. Nägi täiesti normaalne välja.

Ma tardusin.

Eile õhtul. Poe juures. Ostis toidukaupu.

Ma ütlesin — ju te eksite. Ta läks ära esmaspäeval.

Ta ütles — ei, ma tunnen teda hästi. See oli kindlasti tema. Sinises jopes — selles, mida ta alati kannab.

Me läksime laiali.

Ma läksin üles koju. Panin veekeetja tööle. Istusin laua taga.

Sinine jope. Ta lahkus esmaspäeval sinise jopega — ma nägin seda ise.

Kas naabrinaine eksis. Või ei olnud ta haiglas.

Ma ei hakanud ootama. Helistasin numbrile, mille ta oli jätnud — juhuks, kui koeraga midagi juhtub. Number ei olnud kättesaadav.

Kirjutasin sõnumi — lihtsalt et kõik on hästi, koeraga on kõik korras. Kohale ei läinud.

Võtsin tema korteri võtme. Läksin koera toitma nagu tavaliselt. Koer tervitas mind rõõmsalt — oli juba harjunud.

Vaatasin ringi.

Korteris oli kõik nagu tavaliselt — puhas, korras, ei midagi üleliigset. Aga köögilaual lebas ajaleht. Värske — vaatasin kuupäeva. Eilne.

Eilne ajaleht. Inimese korteris, kes on juba nädala haiglas.

Panin ajalehe tagasi. Toitsin koera. Läksin välja.

Samal õhtul rääkisin sellest oma mehele. Ta kuulas ära. Ütles — võib-olla käis seal keegi teine. Sugulased.

Ma ütlesin — ta ütles, et elab üksi. Et tal pole kedagi, kellelt paluda.

Mees ütles — vaatame. Võib-olla annab endast märku.

Järgmisel päeval läksin jälle koera juurde. Uut ajalehte ei olnud. Aga köögi prügikastis oli leivapakendi ümbris — tänahommikuse kuupäevaga. Märkasin seda juhuslikult, kui viskasin ära kasutatud koeratoidupaki.

Tänahommikuse kuupäevaga.

Läksin korterist välja. Jäin trepiplatsile seisma.

Tema uks on minu omale vastas. Üheksa aastat oleme olnud naabrid. Ta palus mul oma koera eest hoolitseda, kuni ta haiglas on. Andis võtme, jättis toidu, kirjutas päevakava. Lahkus kotiga.

Ja samal ajal käib keegi iga päev tema korteris, loeb värskeid ajalehti ja ostab leiba.

Helistasin piirkonnapolitseinikule. Mitte sellepärast, et oleksin olnud kindel, et midagi on valesti. Lihtsalt sellepärast, et ma ei teadnud, mida teha sellega, mida ma teadsin.

Piirkonnapolitseinik tuli samal päeval. Rääkisin talle kõik ära — naabrinaisest, ajalehest, leivast, kättesaamatust numbrist.

Ta kuulas mind ära. Palus võtme. Läks korterisse sisse — mina ootasin koridoris.

Tuli kümne minuti pärast välja. Ütles, et korteriga on kõik korras. Et ta püüab naabri asukoha teiste kanalite kaudu kindlaks teha.

Kaks päeva hiljem ilmus naaber ise välja.

Helistas mu uksekella — elus ja terve, sellesama sinise jopega. Palus võtme tagasi anda. Ütles, et kirjutati varem välja. Et unustas mind hoiatada. Et aitäh koera eest.

Ma küsisin — aga ajalehed. Ja leib.

Ta vaatas mulle otsa. Oli hetke vait.

Siis ütles — mu vennapoeg käis läbi. Kontrollis korterit. Ma palusin tal seda teha.

Vennapoeg, keda ei ole olemas, sest ta elab üksi ja tal pole kedagi, kellelt paluda.

Andsin võtme tagasi. Ütlesin — palun.

Ta võttis koera. Sulges ukse.

Seisin trepiplatsil ja mõtlesin — mis see nüüd oli. Miks tal oli vaja nädalaks ära minna, jättes koera minu hooleks. Kus ta käis. Miks ei saanud ta lihtsalt tõtt rääkida.

Ma ei tea. Ta ei selgitanud. Mina ei küsinud rohkem.

Aga sellest ajast peale, kui ta midagi ütleb — kuulan ma teda veidi teistmoodi kui varem.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et helistasin piirkonnapolitseinikule, või oleksin pidanud kõigepealt ootama, kuni naaber ise välja ilmub?