Naaber «andis» pojale vana jalgratta, kuid tema lause nädal hiljem pani mind asju teisiti vaatama…

Räägin, kuidas kõik juhtus…

Kord seisin naabriga õues, ajasime niisama juttu. Mainisin, et poeg tahab oma sünnipäevaks väga jalgratast, kuid hetkel ei ole kuidagi võimalik osta – kord see, kord teine, raha on alati napilt. Tema viipas käega:
– Mul on vana ratas kapis vedelemas, võtke see endale. Parandage ära, ja ongi teie.

Ma veel küsisin üle:
– Kindel, et ei ole vaja?
– Aga muidugi, seisab seal juba aastaid, võtab ainult ruumi, – ütles ta.

No ma uskusin. Õhtul läksime koos abikaasaga ja võtsime selle jalgratta. Tolmune, ketil rooste, iste katki. Aga raam oli terve. Mees oli vaimustuses, poeg hüppas rõõmust – tal silmad särasid, silitas rooli nagu oleks see juba uus ja kallis mudel poest.

Mees nokitses paar päeva garaažis: vahetas kaamera, määris midagi, keeras kinni, värvis raami erksat värvi. Poeg aitas, andis tööriistu, pühkis lapiga, jooksis ringi nagu õpipoiss meistri käe all. Kui kõik valmis sai, nägi jalgratas välja nagu uus. Ausalt, olin naabri vastu tõesti tänulik – meie jaoks oli see tõeline kingitus.

Poisil oli esimene sõit õue peal, nii rahulolev, hüüdis:
– Emme, vaata, kuidas ma lendan!
Ja mul oli südames soe tunne. Näib, et mitte millestki, vanast rämpsust – aga lapsele oli see pidupäev.

Möödusid nädal. Sel päeval olin tööl, poeg mängis õues üksi. Tuli koju kuidagi mõtlik. Istus kööki taburetile, vaikis. Ma küsisin:
– Mis juhtus?
Ta väänas, keerutas teetassi ja ütles:
– Emme, ma täna sõitsin ja naaber nägi mind. Ja ütles: «Ütle emale, et ta maksaks vähemalt midagi jalgratta eest. See oli mu isa kingitus…»

Sellel hetkel tundsin, nagu oleks kõik sees tühi. Mõtlesin, et see on vana ja ebavajalik asi, aga selgub, et see oli mälestus tema isast. Ja ta ei öelnud alguses sõnagi. Ütles «vedeleb, võtke» – aga nüüd annab lapsele teada, et see teeb talle haiget, justkui oleksime midagi ära võtnud.

Õhtul koputas ta ise uksele. Seisis lävel, kuidagi kurnatud, silmad punased. Ütles:
– Ma arvatavasti reageerisin liialt. Aga kui nägin seda jalgratast… see on ju isa mulle ostetud, enne kui… no, tead isegi. Mõtlesin, et ei ole kahju. Aga siis, kui kõik meelde tuli, siis…
Ja jäi vait.

Pakkusin:
– Las me anname selle teile tagasi. Ma seletan pojale, ta saab aru.
Pois kuulis just ja tuli toast välja ja ütles:
– Kui see on teile tähtis, võtke tagasi. Ma ei ole solvunud.

Ja siis hakkas ta lävel nutma:
– Ei. Nüüd enam ei, ma andsin ise ära. Mul oli vale, oleks pidanud kohe ütlema, et see on mälestus. Lihtsalt arvasin, et suudan lahti lasta, aga kui nägin… kõik tuli tagasi.

Seisime kolmekesi koridoris ja, ausalt, mul oli tema tõesti kahju. Oli näha, et siin ei ole asi rahas, ega jalgrattas – vaid valus. See, et kaob see, mis seostas lähedase inimesega.

Lõpuks leppisime kokku nii: jalgratas jääb meie juurde, poeg lubas seda hoida hoolikalt. Ja naaber vaatab mõnikord, kuidas ta sõidab, ja naeratab juba teisiti, ilma valu silmis. Poeg ütles hiljem õhtul:
– Emme, sain aru. See oleks nagu ma oleksin andnud kellelegi edasi sinu tassi, millest sa alati teed jood. Sa oleksid ka alguses öelnud «võtke», aga siis vihastanud.

Ja siin ma istun ja mõtlen: ühelt poolt ütles ta ise «võtke», aga teisalt – me ei vaata inimeste hingese, ei tea, mida see neile tähendab. Ja kuigi keegi ei tahtnud kedagi solvata, jäi ikkagi kõigile mõru maik.

Aga mida teie arvate – kas sellises olukorras oleks õige kohe jalgratas tagasi anda, isegi kui lapsele väga meeldib, või peaks tema ise vastutama oma sõnade eest?