Mulle meeldis poja tüdruksõber väga ja ei suutnud oodata millal nad abielluvad. Aga siis tutvusime tema vanematega ja ma ei taha enam selle perega sugulane olla…

Mulle meeldis poja tüdruksõber väga ja üha sagedamini avastasin end mõttelt kui väga tahaksin et nad võimalikult kiiresti abielluksid. Tundus et Liina on tõeline kingitus meie perele. Aga pärast tutvumist tema vanematega murdus minus midagi. Tahan ikka et mu poeg oleks temaga õnnelik, aga selle perega ei taha mul enam midagi pistmist olla.

Liina oli imeline tüdruk. Mitte nendest kes mängivad viisakaid ainult siis kui neile seda vaja on. Ta oli tõeliselt soe, lihtne ja väga taktiline. Kuigi oli kogu elu linnas kasvanud, meeldis tal väga Peetersooga meie juurde maaale tulla. Ja mulle oli see alati kummaliselt hea tähendusega. Praegu paljud noored unistavad ainult kohvikutest, kaubanduskeskustest ja välisreisidest, aga Liina tuli meie juurde ja rõõmustas siiralt lihtsate asjade üle.

Ta istus varahommikul akna juures teetassiga ja vaatas kaua põldude kohal hõljuvat udu. Suvel käis minuga aias, küsis kuidas tomateid kasvatatakse, naeris et tema käed on linnalikud, midagi ei oska, aga üritas ikkagi umbrohtu kitkuda. Sügisel võis ta tunde metsas jalutada ja seeni korjata, ja siis rõõmustas täis korvi üle nagu laps. Mõnikord ütles ta: “Kui oleks võimalus, koliks siia vähemalt kuuks ajaks elama. Siin on hoopis teistsugune vaikus. Siin saab iseennast kuulda.”

Ta üritas ka kirjutada. Mingeid lühikesi tekste, visandeid, mälestusi, võib-olla isegi novelle. Tema täpseid plaane ei teadnud, aga nägin kuidas meie vana maakodu teda mõjutas. Ta ütles et sellises kohas on kergem hingata ja mõelda. Mõnikord läks märkmikuga jõe äärde ja tuli tagasi mõtliku aga õnneliku näoga. Mulle oli ta mitte ainult poja tüdruksõber. Temaga sain rääkida nagu lähedase inimesega. Isegi avastasin end mõttelt et kui nad lahku läheksid, oleks mul endal valus teda kaotada.

Seetõttu tahtsin väga et Peetersonn ei venistaks. Nägin juba kuidas nad sobivad kokku. Tema oli Liina kõrval rahulikum, õrnem, küpsem. Ja tema paistis tema kõrval lihtsalt. Mitu korda ütlesin talle poolnaljaga tõsiselt: “Mida sa ootad? Sellist tüdrukut tuleb hoida mõlema käega.” Ta ainult naeratas ja vastas et kõigel on oma aeg.

Kui lõpuks tuli jutuks pulmad ja tutvumine tulevaste ämmade-äppardega, rõõmustasin tõeliselt. Arvasin et nüüd loksub kõik veel rohkem paika. Olin kindel et nii hea, lihtne ja soe tüdruk ei saa olla kasvanud halvas peres. Mõtlesin et tema vanemad on sama meeldivad nagu tema ise.

Tutvumiseks tuli meil linna sõita. Neil endil polnud soovi meie juurde maale tulla. Juba siis kriipis midagi minus ebameeldivalt, aga ma viipiasin käega. No linlased. Võib-olla hõivatud, võib-olla ebamugav, võib-olla on inimene teisiti harjunud. Proovisin neid ette mitte hukka mõista.

Aga niipea kui nende majale lähemale sõitsime, muutus mul ebamugavaks. See oli kallis, korralik kõrghoone Tallinna Kadriorus, sellise trepikojaga mida olin seni näinud ainult filmides. Kõik läikis, lõhnas mingite kallite puhastusvahendite järele, oli vaikne, korralik, isegi lilled trepikojas näisid liiga ilusad et tõelised olla. Kohe mõistsin et need inimesed elavad hoopis teisiti kui meie. Ja mitte ainult paremini, vaid nii et neile on meiesugused ilmselt teisest maailmast.

Korter üldse rabas mind. Suur, avar, täis asju mida puutuda on hirmus. Seintel rippusid maalid, klaaspindades peegeldus kõik, kappides kaunistasid vaasid, kujukesed, mingid kallid pisiasjad. Kartsin seal isegi hingata. Pidevalt tundus et ei istu õigesti, panen käe valesse kohta, haaran millegi külge ja purustan kogemata.

Aga mitte korter ei raputanud mind kõige rohkem. Vaid inimesed.

Liina vanemad ootasid meid nii nagu me poleks külalised, mitte tulevased sugulased, vaid mingi ebamugav kohustus mida tuleb võimalikult kiiresti täita ja unustada. Tema isa üritas veel mingil määral vestlust üleval hoida, kuigi väga kuivalt, aga ema… esimesest minutist peale oli tema näol selline külmunud viisakus et mul isegi külm hakkas.

Ta naeratas huultega aga mitte silmadega. Kutsus istuma, aga tooniga mis selgelt näitas et meil pole siin kohta. Küsis tee kohta, ilma kohta, pulmade plaanide kohta, aga nii nagu kõik oleks talle sügavalt ebahuvitav. Ja kogu aeg tundsin kuidas ta meid hindab. Kingadest käteni, minu kleidist mehe jakini. Nagu laoks peas nähtamatut nimekirja kõigest milles me talle ei sobinud.

Kui jalatsid ära võtsime ja sokkides jäime, märkasin kuidas ta meie jalgadele vaatas. Selline lühike aga väga selge pilk. Pärast nägin veel mitu korda kuidas ta kortsutas nägu kui mehega läbi elutoa tema kallite vaipade peal kõndisime. Nagu oleksime mustade saabastega siidile astunud. Mul pigistas nii südant et tahtsin võimalikult kiiresti püsti tõusta ja lahkuda. Ei ole ma kunagi elus tundnud end nii väiksena ainult sellepärast et pole nende kihist.

Kohtumine kestis ehk pool tundi, mitte kauem. Mingit soojust polnud, mingit tõelist soovi teineteist tundma õppida. Ainult formaalsed küsimused ja kunstlikud fraasid. Mulle oli isegi kummaline Liinale vaadata sest ta istus sel ajal natuke pinges, kuidagi vaiksemalt kui tavaliselt. Tundus et temale endalegi oli ebamugav vanemate käitumise pärast.

Kui juba valmistusime lahkuma, arvasin et vähemalt lõppes kõik ilma avaliku alandamiseta. Aga selgub et eksisin.

Liina ema tuli meid koridori saatma ja äkki ulatas mulle ja mehele väikese koti. Alguses arvasin et võib-olla on seal mingi kook, võib-olla mingi väike kingitus. Sellistes olukordades tahavad inimesed ju mõnikord viisakad näida. Aga kui sisse vaatasin, hakkasid mul käed värisema. Seal oli kümme paari uusi sokke.

Mõni sekund ei saanudki aru mida näen. Ja siis ütles ta rahulikult:

“See on nagu heategevus, me tegeleme sellega alati. Võtke, et ei peaks auklike sokkidega käima.”

Tundus et sel hetkel valas keegi mulle keeva vee näkku. Seisin, hoidsin seda kotti ja ei teadnud kuhu silmi panna. Mu mees läks punaseks nii nagu ma polnud teda kõigi meie ühiste aastate jooksul näinud. Tundus et meid ei solvatud ainult. Meid tallati jalge alla. Tahtlikult. Külmalt. Nautides.

Kõige rohkem valutaski mitte see et ta nii ütles. Vaid see et ta ütles seda sellise rahuga nagu teeks head tegu. Nagu oleks ta tõeliselt kõrgem, parem, kellel on õigus meid alandada ainult sellepärast et tema kodu on kallim ja vaibad pehmemad.

Sel hetkel ei teadnud ma mida vastata. Tahtsin heita selle koti otse tema jalgade ette. Tahtsin öelda kõike mida temast arvan. Et kultuur pole kallid maalid seintel. Et inimese tõeline tase ei paista vaasidest ja mööblist, vaid sellest kuidas ta teistega käitub. Et tema, kõike omades, osutus vaesemaks kui paljud maaemad kes vähemalt oskavad inimest austada.

Aga vaikisin. Mitte tema pärast. Peetri pärast. Liina pärast. Sellepärast et üks minu läbimõtlemata sõna oleks võinud lõhkuda seda mis nende vahel on kaunis.

Kogu tee tagasi koju autos oli raske isegi hingata. Mees vaikis kaua, ja siis ütles ainult: “Sellist alandamist pole ma kogenud.” Ja mõistsin et talle valutab mitte vähem kui mulle. Me pole ju rikkad inimesed. Elame lihtsalt, töötame, hoiame kokku, kõik on oma kätega teenitud. Aga ei ole me kunagi tundnud end teistest halvemana. Kuni selle päevani.

Valutaski ka Liina pärast. Siiani ei mõista kuidas sellistele vanematele sai kasvada nii hea, tundlik ja taktiline tüdruk. Võib-olla just sellepärast kasvaski teistsuguseks, et nägi kogu elu milline ta ei taha olla. Võib-olla pidi ta ise mitu korda punastama vanemate sõnade ja käitumise pärast. Pärast seda kohtumist mõtlesin teda kaua ja mul hakkas veelgi rohkem temast kahju.

Tahan ikka et Peetersonn võtaks Liina naiseks. Kogu südamest tahan, sest näen et nad armastavad teineteist. Ja tema ei pea vanemate pärast karistatud saama. Lapsed ei pea vastutama vanemate ülbuse eest. Aga samal ajal on mul hirm mõeldes et nende inimestega tuleb sugulane olla. Et tuleb istuda ühise laua taga pulmadel, pühadel, võib-olla kunagi lapselaste sünnipäevadel. Ja kogu aeg meenutada seda sokikotti ja tooni millega seda öeldi.

Mõnikord mõtlen mis on halvem: avatud vaesus või rikkus ilma igasuguse kultuuri ja inimlikkuseta. Sest võib olla vähe raha aga omada südant. Aga võib elada maalide, vaaside ja kallite vaipade keskel ja jääda inimeseks kelle käest tahaks pärast iga kohtumist käsi pesta.

Ei suuda siiani seda päeva unustada. Iga kord meenutades tunnen sama põletavat alandust. Ja ikkagi üritan poja pärast vastu pidada. Sest kui tema Liinaga õnnelik on, võtan vastu ka selle et tema vanemad jäävad meie pere äärele. Ainult mida kaugemale seda parem.

Aga öelge mulle ausalt, kas teie suudaksite rahulikult vastu võtta sellised ämm-äpp oma perre ainult laste õnne pärast, või pärast sellist alandamist ei tahaks te neid enam iialgi näha?