Mul tuleb õpetada poega valetama, et pääseda õpetaja pideva kontrolli alt

Minu poja Jaani klassijuhataja on väga pealetükkiv õpetaja, kellel on kõigega tegemist. Tegelikult ma ei poolda kõikelubatavust ja arvan, et koolis peab olema kord.

Aga meie õpetaja, proua Kaja, ajab ilmselgelt üle piiri. Näiteks, kui lapsed pillavad maha pliiatsi või pastapliiatsi, siis ta noomib neid pikalt ja igavalt. Kui ta näeb, et keegi on kogemata riided määrinud, siis on ka loengud paratamatud.

Üldiselt nokib ta pisiasjade kallal, millele võiks rahulikult tähelepanu juhtida kõrvalt või üldse mitte rõhutada. Ja ka meie, vanemad, peame tema käest kohtumistel selliste tühiasjade eest noomida saama.

Vaidlemisel pole mõtet. Proua Kaja on selgelt meister „norimises“, nii et lihtsam on vastuseks lihtsalt noogutada, kui tund aega tema „bla-bla-bla-d“ kuulata.

Kuid valikuvõimalust pole. Me elame uues piirkonnas, kus praegu on ainult üks kool – meie oma. Naabruskonna koolidesse sõitmine pole lahendus, seega püüan õpetajaga suheldes teravaid nurki pehmendada, kuigi vahel tahaks ta pikalt saata.

Nagu näiteks hiljuti. Eelmisel nädalal arutati meie klassis loodusteaduste tunnis päeva rutiini teemat. Õpetaja palus igal lapsel koostada oma päevakava.

Seal oli ärkamis-, pesemis-, hommikusöögiaeg, mitmesugused muud tegevused, lõuna-, õhtusöök ja magamaminek. Põhimõtteliselt täiesti tavaline ülesanne, olen seda isegi lapsena teinud. Aga õpetaja suhtumine sellesse oli ebatavaline.

Jaan kirjutas ausalt, et läheb magama kell üksteist õhtul. Ja see fakt vihastas proua Kajat väga.

Kui tulin pärast tunde pojale järele, kohtus õpetaja minuga selle paberiga. Vehkides sellega otse mu nina ees, hakkas ta mind hurjutama vanemakohustuste hooletusse jätmise pärast:

– Mis see on?! Lapsed peavad magama minema kell üheksa, äärmisel juhul kümme õhtul. Ja teie Jaan kirjutab, et läheb magama kell üksteist. Kuidas te seda lubate?!

Teist korda kahe aasta jooksul julgesin proua Kajaga vaielda. Hoolikalt valitud sõnadega püüdsin selgitada, et minu lapse päevakava ei ole tema asi.

Sellised ülesanded on mõeldud mitte tülitsemiseks, vaid selleks, et lapsed õpiksid oma aega planeerima. Pealegi ei mõjuta Jaani päevakava kuidagi tema õpivõimekust.

Proua Kaja vastas seepeale, et õpetajana on tema kohus tagada kord kõigis selle aspektides. Ja küsis uuesti, miks mu poeg nii hilja magama läheb.

– Jaan ei uinu kunagi enne kella üheteistkümmet, ja nii on see olnud sünnist saati. Kas olete kuulnud lõokestest ja öökullidest? Minu poeg kuulub viimaste hulka, ja tema loomuliku rütmi lõhkumine ei vii kuhugi, – pidasin talle lühikese loengu erinevatest elurütmidest.

– Ärge peitke oma pedagoogilist lohakust mingite „linnuteooriate“ taha! – käratas õpetaja vastu.

Püüdsin teada saada, kust tuleb see negatiivsus. Ma saaksin aru, kui mu poeg magaks tundide ajal. Aga ta ju ei tee seda!

Proua Kaja hakkas rääkima aegunud normidest, mille järgi tuleb magama minna kell üheksa õhtul ja mitte mingil muul ajal. Otsisin kiirelt internetist kaasaegsemad uuringud selle teema kohta ja näitasin neid õpetajale.

– Ärge lugege seda jama! Kordan veel kord: parem tegelege oma poja kasvatamisega, – ütles ta surmtõsiselt.

– Mis seos on Jaani magamamineku aja ja tema käitumise vahel?! Ta ei ole ju mingi huligaan ega sega tunde! – ei suutnud ma enam vaiki olla.

– Väga otsene. Praegu läheb ta hilja magama, hiljem hakkab tundidesse hilinema, ja lõpuks jätab need hoopis vahele, – dramatiseeris õpetaja edasi.

Üritasin talle taas selgitada, et mu poeg läheb magama normaalsel ajal. See ei ole ju keset ööd! Ja siduda seda tundidest puudumise või distsipliinirikkumistega on vähemalt ebaoluline.

Kuid jälle veendusin, et vaielda selle pedantse õpetajaga on endale kahjulik. Ta pidas pika loengu minu „hooletusest“ ja käskis kiiresti üle vaadata Jaani päevakava.

Ah jaa! Nüüd lähen ja hakkan oma poega vägisi kell üheksa magama sundima, ainult selleks, et proua Kaja oleks rahul. No kindlasti mitte!
Aga ma ei öelnud seda talle otse näkku. Mis mõte sellel oleks? Võtsin lihtsalt poja kaasa ja lahkusin kiiruga, et see väljakannatamatu naine mu närve lõplikult ei hävitaks.

Koju jõudes hakkasin Jaani õpetama valetama. Ütlesin talle, et järgmisel korral ütle õpetajale, et lähed kell üheksa magama ja üleüldse räägi talle kõike, mida ta tahab kuulda.

Ma saan täiesti aru, et on vale ja kole õpetada last valetama. Ja pealegi võib see oskus kunagi minu enda vastu pöörata.

Kuid selgitasin Jaanile, et minuga peab ta endiselt aus olema. Ma ju ei ole proua Kaja oma liigse ja kohati absurdselt range nõudlikkusega!
Aga valetamise õpetamine on sunnitud meede. Proua Kaja on nagu buldooser. Ta surub peale seni, kuni saavutab vastase nõustumise.

Ja ma lihtsalt ei näe muud võimalust oma huvide kaitsmiseks, ilma proua Kaja pideva hurjutamiseta, kui ainult talle ilusa muinasjutu väljamõtlemine.