Mul on kahju, kuid ma ei saa sind vabastada: tööd on palju, – ütles mu ülemus, kui pöördusin tema poole. Ma jätsin selle meelde

Mõistan, et on olemas tööalane distsipliin, kuid inimlikkust pole veel keegi tühistanud. Esimest korda elus puutusin kokku olukorraga, kus hädaolukorras ei soovi juht töötajale vastu tulla.

Ma ei palu niisama puhkepäevi, ma ei valeta, et midagi juhtus, ja isegi haiguslehel olles töötan, et mitte kolleege alt vedada.

Arvasin, et mu ülemus näeb seda ja hindab seda. Ja et kui tekib vajadus, tuleb ta mulle vastu: ma ju ei püüa endale mugavusi ega erisoodustusi välja kaubelda.

Tookord oli meie perel raske aeg. Mees vallandati töölt, ta ei suutnud kolm kuud uut tööd leida ja pidi leppima juhutöödega, kus tasu oli naeruväärselt väike.

Minu palk jäi ainsaks sissetulekuallikaks, kuid see polnud eriti suur ja me pidime maksma ka laenu, nii et tuli iga võimalust kasutada.

Sel päeval oli mees alles kolmandat päeva uuel töökohal. Ei miski viidanud muredele, kuni mulle helistas tütre kasvataja.

Laps oli hommikul loid, kuid ma arvasin, et see on lihtsalt väsimus – ta oli öösel halvasti maganud. Temperatuuri ei olnud ja mingeid haigusnähtusid ka mitte.

Viisin tütre lasteaeda ja kell üksteist helistas mulle kasvataja, et lapsel on palavik pea 39 kraadi ja ta on rahutu ning tunneb end halvasti.

Keegi pidi lapsele järele minema. Kes siis? Mees oli alles tööle saanud ja töölt äraminek oleks talle saatuslik olnud. Alles alustanud ja juba probleemid? Nii et tema minema saatmine oli mõeldamatu.

Läksin ülemuse juurde. Loodan, et ta lubab mul vähemalt tänaseks ära minna, sest mu ema oli väljasõidul ja mehe vanemad elavad teises linnas, nii et polnud kedagi, kes saaks lapsele järgi minna.

Mul on kahju, kuid ma ei saa sind vabastada: tööd on palju. Las keegi teine läheb lapsele järgi, – teatas ta ja süvenes dokumentidesse.
Ta on ju ise ema, ta peaks midagi mõistma. Ma ei suuda keskenduda, ma olen mures, ja see pole ju inimlik. Selgitasin ju olukorda – pole kedagi, kes saaks lapse ära tuua.

Ma ütlesin sulle kõik. Mine oma tööpostile tagasi, – ütles ta külma häälega.
Kasvataja saatis mulle pidevalt sõnumeid, ma ei leidnud rahu ja otsisin võimalusi. Ma ei saanud töölt lahkuda. Meil oli niigi rahaliselt väga raske ja kui ma ka preemiast ilma jään või, veel hullem, vallandatakse, ei vea me mehe palgani välja.

Lõpuks suutsin oma nõo töölt ära kutsuda. Pärast pikka vaidlust kasvatajaga andsid nad lapse tema hoolde ja alles siis sain natuke kergemalt hingata.

Nõbu viis lapse koju, sest tal polnud kaasas dokumente, et ta arsti juurde viia. Läksime läbi minu töölt, andsin võtmed ja nägin last. Juhendasin, mida teha.

Kokkuvõttes oli see tööpäev kadunud. Kas ma oleksin ise ära läinud või istunud kontoris – töö ei edenenud, sest mu pea oli mujal.

Aga ma jätsin ülemuse käitumise hästi meelde. Kahju tal on? Hästi, ka minul on nüüd kahju, kui ma keeldun ületundidest, kui ma lõunalauas dokumente ei tee ja kui keeldun jäämast “põlevat” ülesannet lõpetama.

Kõik seaduse piires: mul on õigus mitte jääda kauemaks. Kui ülemus proovis survestada, esitasin tema peale kohe kaebuse. Midagi tõsist talle ei tehtud, aga ise asjaolu…

Tean, et ta sööb mind varem või hiljem ära, aga ma ei kavatse siia kauaks jääda. Mees kinnitab oma positsiooni uuel tööl ja siis vahetan mina töökohta. Pean vaid veidi ootama.