— Mul juba ammu pole olnud seda! — ütles 82-aastane vanamees oma uuele hooldajale

— Mul juba ammu pole olnud seda! — ütles 82-aastane vanamees oma uuele hooldajale.
Tema hääl oli kähe, justkui iga fraas maksaks talle vaeva.
Marina seisis uksel, hoides kandikul kuuma teetassi. Ta oli siin töötanud vaid ühe päeva ja need sõnad kõlasid nii, nagu oleks ta öelnud neid kellelegi, kes seisab tema selja taga.
Vanamees, pikk, kuid kühmus, istus kamina kõrval tugitoolis. Häärberi suur saal oli täidetud sumeda lambivalgusega, lõhnas kalli puidu ja mingi vana tolmu järele.
Ta kandis tumedat hommikumantlit ja jalgadel – villaseid sokke, mille kannad olid kulunud.
— Te… ütlesite midagi? — küsis ta ettevaatlikult.
Ta pööras end ja noogutas aeglaselt:
— Jah. Mul juba ammu pole olnud seda.

Eile astus Marina esimest korda selle maja uksest sisse. Kõrged laed, rasked kardinad, trepp, mis kadus teise korruse hämarusse. Õhus oli vaikus, mis muutis piinlikuks isegi köhimise.
Teda tervitas majapidaja — kuuekümneaastane kuivavõitu mees külmade silmadega. Ta juhatas teda läbi pika koridori ja rääkis, et härra Richards — omanik, lesk, elab üksinda, kuid tal on kombeks mitte meeldida müra ja liigsed küsimused.
— Tehke, mida ta ütleb, — lisas majapidaja, — ja te jääte siia pikemaks ajaks.

Esimene päev möödus rahulikult. Ta koristas, valmistas kerge õhtusöögi, omaniku juhendamisel tõi raamatuid raamatukogust. Vanamees peaaegu ei rääkinud, vaid viskas talle aeg-ajalt pilgu — tähelepanelikku, justkui püüdes temas midagi märgata.

Ja nüüd… need sõnad. «Mul juba ammu pole olnud seda».

— Ja… mida täpsemalt? — Marina püüdis naeratada, kuid sisemuses muutus rahutuks.
Ta tõstis pilgu tema poole. Sinised, pleekinud, kuid endiselt teravad.
— Et keegi elus istub kõrval. — Ta kallutas end veidi ettepoole. — Mitte teenija, mitte arst, mitte äripartner. Elav inimene.
Ta oli jahmunud.
— Noh… nüüd on teil mina olemas.
— Mitte päriselt, — muigas ta. — Täna öösel aitate te mind millegagi.

Marinal läks külmavärinaid üle selja. Ta teadis, et vanuritega töötamine on mõnikord ettearvamatu, kuid tema hääles oli midagi… liiga isiklikku.
— Aidata? — kordas ta üle.
— Jah. — Ta pööras akna poole, justkui oleks vestlus lõppenud. — Teil pole vaja palju teha. Lihtsalt… olla kohal.

Marina heitis teisel korrusel väikeses toas magama, aga ei saanud uinuda. Maja vaikus tundus raske, iga nurga taga justkui seisis vari. Ta märkas, et kuulab iga allkorruselt kostvat heli.
Ligi keskööl koputati tema toa uksele vaikselt.

Ta seisis koridoris, toetudes kepile.
— Tulge, Marina. — Tema hääl oli pehme, kuid vastuvaidlemist ei lubanud.

Nad laskusid keldrisse, kus ta polnud veel käinud. Niiskuse lõhn segunes vana puidu ja millegi magusa lõhnaga.
Hämaravõitu lambivalguses nägi Marina pikka lauda, millel seisis vanu fotoalbumeid, küünlaid ja kirjakonvoluutide kuhi.
— Täna on aastapäev, — ütles ta. — Aastapäev päevast, kui jäin üksi.

Ta istus, avas esimese albumi.
Marina nägi fotosid kaunist naisest tihedate tumedate juuste ja naeratavate silmadega. Igal pildil oli tema kõrval noore mehena, pikk ja armunud.
— Me olime koos nelikümmend aastat, — alustas ta vaikselt. — Ja igal aastal, sel ööl, süütan ma küünlad, loen tema kirju ja ootan, et keegi oleks lähedal. Mitte rääkimiseks. Lihtsalt… kohal olemiseks.

Marina vaatas, kuidas tema värisevad sõrmed lehekülgi silitasid. Tema pilgus oli nii palju armastust ja igatsust, et Marinal läksid silmad märjaks.

Öö möödus vaikuses. Nad lehitsesid fotosid, ja mõnikord rääkis ta lühikesi lugusid — kuidas nad kohtusid, kuidas ta armastas verandalt kohvi juua, kuidas unistas roosiaia rajamisest.
Koidikul kustutas ta küünlad ja ütles vaikselt:
— Aitäh. Nüüd võin elada veel ühe aasta.

Marina väljus keldrist tundega, et sai osa millestki pühast.
Ja esimest korda üle pika aja mõtles ta, et mõnikord tähendab “aitamine” lihtsalt seda, et oled kohal, kui inimesel pole kedagi, keda oodata.