Mu venna sõnad meie ühisreisil mere äärde muutsid igaveseks mu arusaamist heatahtlikkusest nende vastu

Kui tütar koos abikaasaga kutsusid mind nendega perereisile mere äärde, täitus mu süda rõõmuga.
Aastate jooksul olid kõik pühapäevad neile pühendatud — ma valmistasin toitvaid pajaroogi, küpsetasin maitsvaid vormiroogi ja loomulikult küpsetasin tütre lemmikut sidrunikooki.

See reis tundus kingitusena. Kujutasin ette, kuidas ma lõpuks puhkust saan: tunnen soolast meretuult, süüvin raamatusse ja lasen teistel kordki minu eest hoolitseda. Kuid juba esimesel õhtul, kui kogunesime lõkke äärde, naeratas väimees laialt ja ütles naljatades: «Noh, mis meil õhtusöögiks on? Sa ei looda ju tasuta reisile, eks?» Toon oli kerge, kuid sõnad tabasid ootamatu lainena.

Hetkeks istusin vaikides, teadmata, mida vastata. Naeratasin nõrgalt, viskasin nalja tagasi, kuid sisimas keerutas midagi. See polnud viha — see oli selgus. Olen aastate jooksul pannud kõigisse roogadesse armastuse, kuid mu hoolitsust võeti kui kohustust. Sel ööl, olles voodis ja kuulates ookeani, otsustasin mitte midagi öelda ega selgitada. Otsustasin neid õpetada vaikselt — oma puudumisega.

Järgmisel hommikul oli köögis vaikus.
Ei olnud ei kohvilõhna ega praksuvaid panne — ainult kajakad ja lainete müra. Kui kõik ärkasid, kortsutas väimees kulmu: «Hommikusööki pole?» Ma naeratasin: «Ma mõtlesin, et me tulime siia puhkama, mitte töötama». Tema nägu muutus — algul üllatus, siis mõtisklus.

Kolmandaks hommikuks lõi just tema mune pannil ja valas kohvi, samal ajal kui ma istusin verandal, rüüpasin oma kohvi ja lugesin raamatut merele vaatega. Hiljem kallistas tütar mind ja sosistas: «Emme, vabandust, ta sai kõik sellest aru».

See puhkus ei olnud lihtsalt reis, vaid midagi enamat. See oli pehme meeldetuletus: mõnikord avaldub armastus mitte sellega, et teed rohkem, vaid sellega, et astud sammu tagasi ja lased teistel hinnata seda, mida sa alati oled kinkinud.