Mu vend viskas meie vanaisa välja raha pärast. Kuid hiljem õpetas vanaisa talle elutunni, mida ta kunagi ei unusta
Kui mu vend Toomas viskas meie vanaisa Leo välja, sest ta ei saanud enam rahaliselt panustada, võtsin ta enda juurde elama. Armastus ja kohusetunne ei lubanud mul teisiti käituda. Vanaisa alustas uut elu ja saavutas ootamatult edu, mis pani Toomase oma otsust kahetsema. Kuid kas sellest piisas, et meie suhted taastuksid?
„Laura, ma ei suuda enam,“ ütles Toomas, lüües tassi lauale. „Ta läheb meile liiga kalliks maksma.“
„Aga ta on ju meie vanaisa! Ta kasvatas meid üles!“ vastasin ma, püüdes rahulikuks jääda.
„See oli ammu. Nüüd on kõik teistmoodi,“ ütles Toomas külmalt. „Ta ainult maalib ja raiskab aega.“
„Need maalid on talle tähtsad,“ ütlesin ma. „Ja need võiksid ka meile midagi tähendada, kui me vaid lubaksime.“
Toomas muigas põlglikult. „See on lihtsalt sentimentaalne jama. Ma pean tuleviku peale mõtlema. Ma ei saa endale lubada, et keegi lihtsalt koormaks meid.“
Tundsin klompi kurgus. „Toomas, asi pole selles, mida ta praegu meile annab. Asi on selles, mida ta juba on andnud.“
Toomas raputas pead ja ohkas. „Mul on oma pere, kelle eest hoolitseda. Kui ta ei saa aidata, siis ei näe ma põhjust teda siin hoida.“
„Ta on meie vanaisa Leo,“ sosistasin ma.
Möödus paar nädalat ja Toomas muutus aina külmemaks. Vanaisa püüdis oma valu varjata, kuid ma nägin seda tema silmades, tema kätes, mis hoidsid pintslit nagu viimast õlekõrt. Mu lapsed armastasid vanaisa, nad istusid alati tema kõrval, jälgisid maalimist ja naersid, täites maja soojusega, mida Toomase kodus enam ei olnud.
Ühel õhtul helistas Toomas: „Laura, tal on aeg välja kolida. Ma ei suuda enam.“
Mu süda vajus saapasäärde. „Kuhu ta peaks minema?“
„Ta võib sinu juurde jääda,“ ütles Toomas tuimalt. „Kui sa teda nii väga armastad.“
Nõustusin, kuigi see maitses kibedalt. Valmistasin vanaisale toa ette, et tal oleks oma koht, kus ta saaks maalida ja end koduselt tunda. Kui talle sellest rääkisin, naeratas ta nukralt: „Aitäh, Laura. Sa oled alati hea olnud.“
„Sa ei pea mind tänama. See on sinu kodu ka,“ ütlesin ja kallistasin teda tugevalt.
Kolimine käis kiiresti. Toomas ei aidanud – ta seisis lihtsalt ukse juures ja vaatas pealt. „Sa teed õiget asja,“ pomises ta rohkem iseendale.
Sõitsime vaikuses. Kui jõudsime minu maja juurde, pigistas vanaisa mu kätt: „Ma saan hakkama, Laura.“
Mu lapsed jooksid teda tervitama. „Vanaisa, näita meile, kuidas maalida!“ nad hüüdsid ja tirisid ta elutuppa, kus molbert oli juba ootamas.
Vanaisa naeratas siiralt esimest korda mitme nädala jooksul. „Muidugi, kallid. Loome midagi ilusat.“
Päevad möödusid ja vanaisa leidis uuesti oma kire maalimise vastu. Mu lapsed olid tema suurimad fännid. „Sul on tõeline anne, vanaisa,“ ütlesin talle ühel päeval, imetledes ta värsket maali.
„Aitäh, Laura. Ma olin juba unustanud, kui palju see mulle tähendab,“ vastas ta säravate silmadega.
Laste julgustusel hakkas vanaisa oma töid internetti postitama. Peagi märkasid tema maale paljud inimesed ja kohalik galerii pakkus talle isikunäitust.
„Laura, vaata seda!“ hüüdis ta rõõmust väriseval häälel. „Nad tahavad mulle näitust korraldada!“
„See on imeline, vanaisa! Sa oled selle ära teeninud!“ kallistasin teda.
Näitus oli edukas – peaaegu kõik maalid müüdi ära. Ta sai tellimusi ja saavutas rahalise iseseisvuse. Kui Toomas sellest kuulis, tuli ta minu juurde.
„Laura, ma eksisin. Palun anna andeks,“ ütles ta vaikselt.
Vanaisa vaatas talle otsa, silmis terav pilk: „On hilja, Toomas. Sa pöörasid mulle selja, kui ma sind vajasin.“
„Ma tahan kõike heastada,“ anus Toomas.
„Ei, sa tulid ainult sellepärast, et nägid minu edu. Kus sa olid siis, kui mul oli vaja kodu?“
„Ma sain aru, kui valesti ma käitusin,“ pomises ta.
„Sa kaotasid meie austuse,“ ütles vanaisa. „Austus ei ole midagi, mida saab rahaga tagasi osta. Pere tähendab armastust ja toetust.“
Toomas lahkus, pea norus. Vanaisa pöördus minu poole: „Aitäh sulle ja su lastele. Teie näitasite mulle, mis on tõeline pere.“
Me kallistasime ja ma teadsin, et ta oli lõpuks seal, kus teda tõeliselt armastati.
