Mu vend laenas minult suure summa. Aasta pärast tuletasin talle seda meelde — tema korraldas skandaali ega vastanud kaks nädalat kõnedele. Siis helistas ema: «Sa ajad ta alati endast välja. Ta on ju närviline.» Närviline. Ma ei pidanud enam vastu ja otsustasin neile õppetunni anda….

Vend laenas raha poolteist aastat tagasi. Summa oli märkimisväärne — olin seda remondi jaoks kaua kogunud, aastaid kõrvale pannud. Ta helistas ja ütles, et tal on seda hädasti vaja, kõige rohkem kolmeks kuuks. Hääl oli veenev. Ikka vend ju.

Kandsin raha üle samal päeval.

Kolm kuud möödusid. Vend ei maksnud tagasi. Ma ei tuletanud meelde — mõtlesin, et küll ta ise ütleb. Möödus pool aastat. Siis üheksa kuud. Vend helistas aeg-ajalt — rääkis elust, uudistest, niisama kõigest. Rahast mitte sõnagi.

Aasta pärast kirjutasin talle. Ettevaatlikult — küsisin lihtsalt, kas tal on mingi arusaam, millal ta saaks tagasi maksta.

Ta helistas kümne minuti pärast.

Mitte selleks, et selgitada. Selleks, et karjuda.

Ta ütles, et ma ei austa teda. Et raha on mulle tähtsam kui sugulased. Et tal on niigi raske olukord ja mina surun teda veel rohkem nurka. Et ta ei oodanud õelt midagi sellist.

Kuulasin vaikides.

Siis ütles ta, et tal on aega vaja, ja viskas toru ära.

Kaks nädalat vaikis. Ei vastanud kõnedele ega lugenud sõnumeid.

Kahe nädala pärast helistas ema.

Hääl murelik — nii räägitakse siis, kui kõik on juba ära otsustatud ja helistatakse ainult selleks, et sellest teada anda.

Ta ütles — sa ajad ta alati endast välja. Ta on närviline, sa ju tead seda. Miks oli vaja just praegu raha meelde tuletada. Kas sa ei oleks võinud oodata.

Närviline.

Hoidsin toru käes.

Vend võttis minu raha. Aasta aega ei maksnud tagasi. Korraldas skandaali, kui ma talle seda meelde tuletasin. Vaikis kaks nädalat. Ja nüüd helistab ema, et öelda, et mina ajan teda endast välja.

Küsisin — ema, kas sa üldse tead, kui palju ta võttis.

Ta ütles — noh, võttis natuke. Ta maksab tagasi.

Natuke. Ta ei teadnud summat.

Ma ütlesin talle summa.

Vaikus.

Siis ütles ema — ta on ikkagi närviline. Oleks pidanud pehmemalt.

Panin toru ära.

Istusin laua taga. Mõtlesin.

Närviline. Pehmemalt. Aasta ilma rahata — ja mina oleksin pidanud olema pehmem.

Avasin sülearvuti. Leidsin kohtueelse nõude näidise. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud kohtusse minna — vaid sellepärast, et otsustasin, et juttudel on nüüd lõpp.

Täitsin selle ära. Printisin välja. Saatsin vennale tähitud kirjaga koos kättesaamisteatisega.

Kirjas oli kõik kirjas — summa, üleandmise kuupäev, tähtaeg, mis oli ammu möödas. Ja nõue raha kolmekümne päeva jooksul tagasi maksta. Koos märkusega, et kui raha ei tagastata, olen sunnitud pöörduma kohtusse.

Emale saatsin samal päeval sõnumi. Lühidalt — kirjutasin, et saatsin vennale kohtueelse nõude. Et kui ta on närviline — siis olgu närvis millegi muu pärast. Mitte võõra raha pärast, mida ta on juba poolteist aastat enda käes hoidnud.

Saatsin ära. Panin telefoni kõrvale.

Vend helistas järgmisel päeval. Hääl oli teistsugune — mitte see skandaalne nagu eelmisel korral. Vaikne. Küsis — kas sa mõtled selle nõudega tõsiselt.

Mina ütlesin — täiesti.

Ta ütles — ma maksan tagasi. Anna veel üks kuu.

Mina ütlesin — nõudes on kirjas kolmkümmend päeva. Aeg juba jookseb.

Ta vaikis hetke. Siis ütles — sa oled muutunud.

Mina ütlesin — ei. Ma lihtsalt lõpetasin teesklemise, et kõik on korras, kui tegelikult ei ole.

Raha maksis ta tagasi kolme nädala pärast. Osade kaupa — aga maksis kõik täielikult tagasi.

Ema ei helistanud kuu aega. Siis helistas nagu tavaliselt — rääkis ilmast ja tervisest. Sellest olukorrast mitte sõnagi. Mina ka ei võtnud seda teemaks.

Aga midagi muutus. Mitte valjult — vaikselt. Vend tervitab nüüd ettevaatlikumalt. Ema jagab nõuandeid harvem.

Võib-olla kokkusattumus. Võib-olla mitte.

Ma ei andnud neile õppetundi selles mõttes, et oleksin neid karistanud. Ma lihtsalt näitasin — tegudel on tagajärjed. Et sõna „närviline” ei tühista pooltteist aastat võõra raha enda käes hoidmist.

Sellest osutus piisavaks.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et saatsin nõude ette hoiatamata, või oleksin pidanud talle kõigepealt andma veel ühe viimase võimaluse rääkida?