Mu tütar tahab, et paneksin korteri tema nimele… aga kardan jääda ilma koduta

Minu korter, minu vanaduspõlv ja piir, mille õppisin tõmbama.

Minu nimi on Toomas, olen 74-aastane ja elan Tallinnas, samas kahetoalises korteris, mille ostsime koos oma abikaasa Elgaga, kui kroon oli veel kehtiv. Elga lahkus meie seast kaheksa aastat tagasi. Sellest ajast saadik on see korter minu varjupaik ja kõige kindlam mälestus meie ühisest elust.

Mul on üksainus tütar – Maarja. Tahtsin talle alati pakkuda rohkem kui mul endal kunagi oli: head haridust, keeleõpet, suvelaagreid. Töötasin päeval raudtees ja õhtuti tegelesin elektrikuna. Minu ainus eesmärk oli, et Maarjal ei jääks millestki puudu.

Hiljuti läks Maarja lahku oma mehest. Nüüd elab ta uue kaaslasega – Kristjaniga – ja ootab nende esimest last. Tänapäevaste laenutingimuste ja üürimäärade juures on neil raske jalgu alla saada. Olen viimasel ajal märganud, et Maarja tuleb harvem – ainult siis, kui tee viib siit mööda. Kuni ühel pühapäeval helises uksekell:

— Issi, me ei saa Kristjaniga laenu… — ütles ta kohe, kui kohvi lauale pani. — Kui korter oleks minu nimel, saaksime pangalt parema pakkumise. Korter jääks ju ikkagi perekonda…

Mu süda jättis löögi vahele. Loomulikult on ta mu tütar, aga hirm hiilis kohe ligi: meenusid lood tuttavatest, kes usaldusest ilma jäid oma kodust. Ütlesin ainult:

— Lase mul järele mõelda, kallis.

Tol ööl ma ei saanud magada. Nägin teda – rasedat, mures –, ja nägin ennast, kohver käes, hooldekodu ust koputamas. Järgmisel hommikul helistasin oma vanale sõbrale Jaanile, endisele juristile Mustamäelt. Ta tuli minuga kaasa tasuta nõustamisele notarite liitu.

Seal selgitati mulle: kui ma kingin korteri ära, kaotan kõik õigused. Ainus viis end kaitsta on eluaegne kasutusõigus, mida kinnitab notar. Lahkusin kurbusega, aga selgema mõistusega.

Maarja tuli mõne päeva pärast tagasi – üksinda, närvilisena.

— Sa ei usalda mind? — küsis ta pettunult. — Ma lihtsalt palun abi!

Vaatasin talle otse silma (võib-olla esimest korda nii kindlalt) ja vastasin rahulikult, ilma süüdistuseta:

— Ma usaldan sind, tütreke. Aga ma pean teadma, et see jääb minu koduks. Ma saan sind toetada muul moel, aga korterit ma sinu nimele ei pane.

Ta lahkus solvunult. Kaks nädalat vaikust. Ma tundsin end kui kõige halvem isa Eestis. Aga ma ei andnud alla.

Kuu aja pärast tuli ta jälle. Üksi. Ilma kiirustamata. Ta kallistas mind:

— Anna andeks, issi, — ütles ta vaikselt. — Sul oli õigus. See on minu lahendada. Aitäh, et sa piiri tõmbasid.

Sellest päevast on kõik muutunud. Maarja ei tule enam ainult siis, kui pangast juttu. Ta toob pühapäeviti kaneelisaiu, saadab mind arsti juurde, räägib rõõmuga beebist. Kristjan, kes enne vaevu tere ütles, parandab nüüd mu köögikapi ust ja kuulab mu vanu lugusid Balti jaamast.

Sain aru millestki tähtsast: ka „ei“ ütlemine võib olla armastuse märk. Oma vanaduse kaitsmine ei tähenda, et armastad vähem – vaid et suhe põhineb austusel, mitte kinnisvaral.

Eelmisel nädalal ütles üks naaber Kopli kohvikus, et tema poeg palub, et nad oma suvila laenu tagatiseks annaks. Tema silmad olid hirmust täis.

— Ma ei tea, kuidas keelduda, — ütles ta.

Rääkisin talle oma loo. Et vahel päästab piir lähedust rohkem kui selle puudumine. Ja kui hoolime iseendast, õpetame ka neile hoolimist.

Tänaseni on korter minu nimel. Mul on seaduslik õigus elada seal elu lõpuni. Maarja mõistis. Mina leidsin rahu. Ja meie suhe… on isegi tugevam. Sest perekond ei tähenda ainult allkirju, vaid seda, kui soojalt me üksteise kõrval elame – isegi siis, kui vastus on kindel, rahulik ja vajalik „ei“.

Aga sina? Kas annaksid oma kodu lapse nimele, kui ta paluks… isegi siis, kui riskid jääda ilma peavarjuta?