Mu tütar saatis sõnumi: „Issi, täna õhtusöögile ära tule. Mark on selle vastu…“

Mu tütar saatis sõnumi:
„Issi, täna õhtusöögile ära tule. Mark on selle vastu.“

Istusin telefon käes ja lugesin neid sõnu ikka ja jälle. Ja seda ütles tütar, kellele ma nii palju aastaid olen aidanud, kelle nimel ma kõik oma õlgadele võtsin: maksin nende arveid, kandsin laenu, aitasin autodega, tegin isegi nende korteris remondi oma raha eest. Vastasin rahulikult: „Hästi. Sain aru.“ Ja õhtul tühistasin kõik rahakanded. Las nüüd proovivad ise hakkama saada.

Sees polnud viha – ainult tühjus. Nad ei austa mind üldse, sest piire pole. Mina ise kustutasin need, kui kõike lubasin, kõike andestasin ja nende kohustused enda kanda võtsin.

Hommikul hakkas telefon lakkamatult helisema. Tütar kirjutas, helistas ka tema mees. Lõpuks helistas ta ise. Tema hääl värises, selles oli meeleheidet:
— Issi, mida sa tegid? Me ei tule ilma sinu abita toime! Sa saad aru, meil on laenud, hüpoteek, Mark õpib, ja laps on tulemas… Ja sina niimoodi, ühe liigutusega, lõikasid kõik läbi!

Kuulasin ta katkendlikke sõnu ja tundsin imelikku rahu. Võib-olla on see see hetk, kui oled liiga kaua vaikinud ja lõpuks mõistad: aitab.
— Tütar, — ütlesin tasa, — nii palju aastaid pingutasin, et teil oleks kergem. Et teil oleks kodu, et te elaksite rahulikult. Ma ei kahetsenud kunagi ei raha ega jõudu. Aga kui nüüd minu kohalolek ühe laua taga on probleem, siis tähendab see, et ma ületasin mingi piiri. Mõistsin seda sel hetkel, kui sain sinu sõnumi.

Ta hakkas kohe end õigustama:
— Issi, sa said valesti aru… See oli Mark. Ta on väsinud, närvis, tal on eksamid… Ta lihtsalt plahvatas.

Ohkasin.
— Võib-olla. Aga teie olete pere. Te peate õppima ise hakkama saama. Mina oma osa olen teinud.

Panin kõne kinni.

Korteris valitses vaikus. Keegi ei helistanud enam pisiasjade pärast: „Issi, kanna raha, ma unustasin lasteaia eest maksta“, „Issi, kas sa saaksid toidukaubad tellida, me oleme hõivatud“. Ja äkki sain aru, et mu ellu oli tekkinud tühjus.

Elasin nende jaoks. Kogu mu aeg, minu päevakava – nende vajaduste järgi. Töö – ainult selleks, et neil jätkuks. Oma sõbrad, hobid, puhkus olin ammu kõrvale jätnud. Ja nüüd… vaikus.

Tegin endale teed, istusin akna juurde ja avasin vana fotoalbumi. Tütar väike, patsidega, naeratab aias, käed maasikatest kleepuvad. Mina, noor, viskan teda õhku, ja ta naerab nii kõvasti, et tundub, nagu kuuleks seda ka pildi pealt. Siis otsustasin, et annan talle kõik, mis mul on. Ja tundub, et tegin vea.

Õhtul helistas Mark.
— Tere õhtust, — alustas ta vaoshoitult. — Me rääkisime… Te peate aru saama, te sekkuge liiga palju. Me tahame ise elada. Aga raha… ilma teieta me ei tule toime.

Ma vaikisin. Tema hääles oli nii viha kui hirmu. Nad olid harjunud, et kõik laheneb minu kätega.
— Mark, ma ei ole abi vastu, — vastasin. — Aga ainult siis, kui te mind austate. Sõnad „ärgu ta tulgu, ma olen vastu“ — see on lugupidamatus.

Tekkis paus. Siis raske ohke:
— Võib-olla eksisin… Aga mõistke, laps on juba teel, pinge, närvid… Proovime uuesti?

— Hästi, — ütlesin. — Aga ainult nii: mina teie eest ei otsusta ja teie ei käsuta mind. Kui on abi vaja – öelge otse. Ilma manipuleerimiseta.

Möödus nädalaid. Tütar ja Mark püüdsid ise hakkama saada. Mõnikord helistasid – aga enam ei nõudnud, vaid küsisid nõu. Raha ma ei saatnud. Ja äkki tundsin vabaduse maitset. Läksin spordisaali, hakkasin käima sõpradega kalal, kohtasin vana tuttavat – nüüd mõnikord istume garaažis ja lihtsalt räägime.

Aga suhted tütrega jäid ikka hapraks.

Ühel ööl helises telefon.
— Issi… — tema hääl oli vaikne, värisev. — Me oleme sünnitusmajas. Mul algasid valud.

Tõttasin kohale. Koridoris istus Mark – kahvatu, hirmunud, üldse mitte nii enesekindel nagu alati. Ta vaatas mulle otsa ja ütles vaikselt:
— Ma kardan.

Istusin tema kõrvale, panin käe ta õlale.
— Sa saad hakkama. Nüüd oled sa isa.

Mõne tunni pärast nägin esimest korda oma lapselast. Väike, roosakas, kokkusurutud rusikatega, kinniste silmadega. Vaatasin teda – ja mu süda sulas.

Tütar lamas väsinuna, aga õnnelikuna. Ta vaatas mulle otsa ja sosistas:
— Aitäh, et tulid. Ilma sinuta me poleks hakkama saanud.

Ja tema silmades polnud enam külmust.

Lapselapse sünniga muutus kõik. Mark ja tütar hakkasid minus nägema mitte ainult rahakotti ja „päästjat“, vaid inimest, kes on lihtsalt kõrval. Nad hakkasid hindama isegi pisiasju: minu nõuannet, abi, isegi lihtsalt kohalolekut. Ja mina õppisin hoidma distantsi. Mitte peale suruma. Olema siis, kui on tõesti vaja.

Ja esimest korda pärast paljusid aastaid tundsin: ma ei ole ainult isa, kes kõik enda peale võtab. Ma olen inimene, kellel on oma elu.