Mu sõbranna riietub ja meigib end nagu teismeline, saamata aru, et pärast 50. eluaastat tuleks natuke rahuneda
Ma usun, et naine peaks välja nägema oma vanusele vastavalt. Pole tähtis, kas oled saledam või veidi täidlasem, aga näiteks kaheosalisi ujumisriideid pole pärast 50. eluaastat enam vaja kanda!
Ja pole tarvis üritada noortemoega kaasa joosta, sest see näeb meie eas veelgi naeruväärsem välja. Mina näiteks ei kannaks kunagi kleiti koos tossudega, kuigi tütar mind palus!
Aga mul on sõbranna Julia, kes näib justkui lapsepõlve tagasi langenud olevat. Me isegi tülitsesime ja nüüd ei räägi omavahel.
Ja kõik algas pisiasjadest. Pool aastat tagasi käisime ühise sõbranna sünnipäeval. Ta on meie eakaaslane, sel aastal saab meil kõigil 49 aastat täis. Ta otsustas pidu pidada ainult naiste seltskonnas, sest pole abielus. Ja me olime rõõmsad, et saame meestest puhata!
Meie tüdrukutega olime lausa keeletud, kui Julia kohale ilmus. Püha taevas!
Nahkpüksid, tohutu suur T-särk ja tossud. Ja need tossud polnud tavalised, vaid pigem meenutasid kahte kosmoselaeva. Soeng ja meik olid täielik šokk.
Igavene blond Julia oli juuksed mustaks värvinud ja teinud kõrge hobusesaba kuklale.
Mu peas vilksatasid mälestused, aga ei suutnud täpselt öelda, kellele ta sarnanes – kas mingi näitleja või laulja? Kuid ta nägi väga kummaline välja.
See on ju minu kohustus sõbrannana tõtt öelda – miks ta siis nii kõnnib ja end narrib?
Hiljem kohtasin Julat poes ja olin taas rabatud. Jälle! Tal olid seljas katki lõigatud teksad, just kõige „huvitavamates kohtades“. T-särk oli seevastu justkui kaks numbrit väiksem – rind vaevu mahtus kolmnurkse lõhikuga sisse!
Tegin poes ringi, et temaga mitte kokku puutuda, sest muidu arvavad inimesed veel, et ma olen samasugune nooruse jahtija!
Õhtul, mõtteid kogudes, valisin Julia numbri:
– Tere, Julia! Kuidas läheb? Tahtsin sinuga rääkida.
– Tere, Irina! Siin kodus askeldan. Mees tõi lambaliha – sõber pakkus. Varsti kutsun sind pilafile, oota! – naeris sõbranna.
Ma üritasin koguda kogu oma taktitunde ja rahu:
– Julia, nägin sind eile poes. Ära nüüd pahanda, aga ma ei saa sõbrannana vaikida. Kes sulle siis veel ütleb? Ära nii riietu. See on lihtsalt võimatu!
Telefonis tekkis mõnesekundiline vaikus.
– Irina, kas ma olen sulle juba öelnud, et see pole sinu asi? Kui sina kõnnid ringi nagu suur hall laik või ei, nagu suur hall kuhi, siis see ei tähenda, et kõik peaksid nii välja nägema! – plahvatas Julia telefonitoru.
– Nüüd sa vihastad, aga ma soovin sulle ainult head, sa saad hiljem aru! Sul on ju hea figuur, sa võiksid midagi vanusele sobivamat valida… – jätkasin ma õrnalt.
– Mine ära, kui sa normaalseid sõnu ei mõista! Mina sinu asemel vaataksin, et su mees noortega ei hakkaks käima. Sind ei kannata ju ilma pisarateta vaadata – need su slavi stiilis trikotaazkleidid, null meiki, alati pahur nägu! Ja ära mulle rohkem helista! – kärkis Julia ja viskas toru ära.
Ma ei pahanda enam, kuigi alguses olin loomulikult vihane. Aga see oli ju öeldud vihahoos, ja oma südames teab ta, et mul on õigus.
Mu vanaema ütles alati: igal köögiviljal on oma aeg. Me oleme juba tantsinud, pole vaja noori taga ajada!
