Mu poiss viskas mind kodust välja, kui sai teada, et olen rase
Ma olin õnnelik. David osutus väga hoolivaks ja tähelepanelikuks meheks. Ta kinkis lilli ja kingitusi, korraldas romantilisi üllatusi ning aitas majapidamistöödes.
Möödas oli kolm aastat. Me elasime endiselt koos. Midagi polnud muutunud. Ainus, mis meie õnne varjutas, oli Davidi soovimatus lapsi saada.
Ta teatas kohe oma seisukohast. Ütles, et tal pole lapsi vaja. Ma püüdsin teda vastupidises veenda, tõin erinevaid argumendid, kuid David jäi oma seisukohale kindlaks.
Ühel päeval rääkisin telefoniga oma sõbranna Lauraga. Ta teadis minu probleemist.
— Ta ei otsusta kunagi lapse kasuks enne, kui sa ei ole rase, — ütles mulle Laura. — Minu Mark ei tahtnud ka alguses lapsi. Aga kui ma sünnitasin tütre, muutis ta kohe oma arvamust. Nüüd jumaldab ta teda, hoiab süles. Mind tänab pidevalt. Seepärast arvan, et peaksid selle sammu astuma.
Otsustasin järgida sõbranna nõuannet. Ja poole aasta pärast teatasin Davidile teatud kurbusega, et olen rase. Tema ütles, et ma peaksin abordi tegema. Ma keeldusin.
Ta hakkas karjuma. Vaidles, isegi vandus. Ütles, et ma peaksin oma asjad kokku pakkima ja korterist lahkuma.
Ma nutsin, püüdsin end õigustada. Ütlesin, et tegin seda kogemata, nii lihtsalt juhtus.
— Ma ei vaja seda last, — vastas David. — Sa teadsid väga hästi, et ma ei taha lapsi. Algusest peale teatasin oma seisukohast. Sa nõustusid sellega. Nüüd tee, mis tahad. Lahku minu korterist.
Ma ei oodanud sellist reaktsiooni, ei arvanud, et David viskab mind koos asjadega ukse taha.
Ma kolisin ema juurde ja sünnitasin tütre. Esitasin taotluse alimente nõudmiseks. Kuid minu lapse isa väldib neid meelega. Kahtlustan, et ta teeb seda mulle kiusamiseks.
Ühine tuttavatele räägib David, et ma ise olen selles olukorras süüdi. Et pettsin teda ning käitusin temaga alatult. Seda ei anna ta mulle kunagi andeks.
Tõesti, ma ei käitunud kõige ausamalt. Kuid ma tahtsin väga last oma armastatud mehelt. Alguses nutsin ja kannatasin selle tõttu, et ma polnud Davidile enam vajaliku. Ma armastan teda. Ja tema käitumine põhjustas mulle suurt valu. Süda ihkas armastatud mehe poole, kes mind tagasi lükkas.
Praegu tunnen end veidi paremini. Kogu oma helluse ja armastuse annan ma oma tütrele, kes muutub iga päevaga üha enam isa moodi. Loodan, et ühel päeval David mõtleb ümber ja mõistab, et meie koos lapsega oleme talle vajalikud. Ja siis meil on õnnelik täisväärtuslik pere.
Kas suudaksite sellist olukorda andestada ja püüaksite suhteid taastada?
