Mu poiss-sõber tahtis, et ma nädalavahetusel hoiaksin tema seitsmeaastast tütart, aga ma ütlesin talle, et ma ei tee seda enam tasuta

Kui ta laupäeva hommikul tütre minu juurde tõi, avasin ukse ja ütlesin enne, kui neid sisse lasin:
– Kõigepealt raha.
Ta kortsutas kulmu, aga andis mulle mõned rahatähed pihku. Mul oli piinlik, aga samas tahtsin kangekaelselt näidata, et ka minu aeg maksab midagi.

Hiljem samal õhtul tuli tema tütar minu juurde ja küsis:
– Tädi Kairi… aga issi ütles, et sa oled nüüd lapsehoidja?
Peaaegu lämbusin teetassiga. Tema suured silmad olid nii tõsised, nagu ta püüaks lahti muukida täiskasvanute saladust.

– Ei, Mari – naeratasin, kuigi sees kõik tõmbus kokku. – Lihtsalt täiskasvanud lepivad vahel omavahel kokku igasugu asjades.
– Aga issi ütles, et lapsehoidjatele makstakse raha. Ja sina oled ju peaaegu mu ema. Kas peaaegu emadele ka peab maksma?

Jäin tummaks. See oli lapse siiras küsimus, millele ei ole õiget vastust. Kui ütlen „jah“ – arvab, et olen siin ainult raha pärast. Kui ütlen „ei“ – läheb ta uuesti isa käest küsima. Istusin tema kõrvale ja puudutasin õrnalt ta õlga.

– Tead, täiskasvanutel on vahel raske. Me võime üksteist armastada ja ikkagi tülitseda. Sina ju ka vahel riidled oma sõbrannadega?
– Jah – noogutas ta. – Aga me lepime ära. Kas teie ei taha leppida?

See lihtne vastus lõikas otse südamesse. Tundsin korraga häbi – tema ees, enda ees, isegi tema isa ees.

Kui Mari uinus, kõndisin toas edasi-tagasi. Asi polnudki rahas. Mind häiris hoopis see, et mu poiss-sõber võttis mu aega enesestmõistetavana. Algul palus last hoida, siis aidata kodustega, siis tuua ta trennist. Kõik see ilma „aitäh“-ta, ilma küsimata, kas mul on aega või jaksu.

Mäletan, kuidas ta kord hilja õhtul tuli, viskas võtmed lauale ja ütles:
– Sa olid ju nagunii kodus, Kairi. Poleks olnud raske Marit tantsutrennist ära tuua.

Siis ma vaikisin. Aga sees murdus midagi: „Miks ma üldse peaksin?“

Järgmisel hommikul üllatas Mari mind jälle. Sõime putru ja ta ütles järsku:
– Ma otsustasin, et sa ei ole lapsehoidja. Sa oled nagu kassipoeg, ainult suur.
– Miks kassipoeg? – naersin.
– Sest issi naeratab alati, kui sina oled juures. Ja kassipojad teevad ka nii – ronivad sülle ja kõigil on hea.

Ma silitasin teda pealaelt. See laps oskas minu müürid murda kiiremini kui ükski täiskasvanu.

Õhtul tuli ta isa. Väsinud, aga kui ta nägi Marit, lõi ta kohe särama. Nad kallistasid ja mina vaatasin neid vastuoluliste tunnetega – armastuse ja ärritusega korraga.
– Noh, kuidas nädalavahetus möödus? – küsis ta.
– Hästi – vastasin külmemalt, kui oleksin tahtnud.

Mari sekkus:
– Issi, aga Kairi ei ole lapsehoidja!

Ta vaatas mulle otsa ja vaikus täitis toa.
– Räägime hiljem – ütles ta vaikselt.

See vestlus tuli öösel, kui Mari juba magas.
– Sa oled tõsine? – alustas ta. – Sa tahtsid, et ma maksaksin sulle selle eest, et sa veedad aega mu tütrega?
– Ma tahtsin, et sa mõistaksid: minu aeg on väärtuslik – vastasin väriseva häälega. – Sa ei küsi kunagi, kas mul sobib. Sa lihtsalt teatad.
– Aga ta on ju minu tütar! Ma arvasin, et sa armastad teda.
– Armastan – tunnistasin, silmad märjaks minemas. – Aga see ei tähenda, et sa võid kõik minu õlgadele lükata.

Ta tõusis järsult ja kõndis akna juurde.
– Tead mis? Kui sa näed meie suhet kui tehingut, siis võib-olla peame kõik ümber mõtlema.

Need sõnad lõikasid sügavale. Ma ei vastanud. Läksime magama seljad vastamisi.

Nädal möödus vaikuses. Tööd, tegemised, lühikesed fraasid. Pinget oli õhus. Ja siis helistas ta reede õhtul:
– Mul on komandeering. Kas sa saaksid Marit hoida?

Hingasin sügavalt.
– Sa tahad jälle, et ma teeksin seda tasuta?

Teisel pool oli vaikus.
– Ei – ütles ta lõpuks. – Ma tahan, et sa teeksid seda sellepärast, et sa teda armastad.

Ma vaikisin kaua.
– Hästi, too ta siia.

See nädalavahetus oli eriline. Me joonistasime Mariaga, küpsetasime küpsiseid, lugesime muinasjutte. Ta naeris, kallistas mind ja kordas: „Ma armastan sind.“ Ja ma tundsin, et just see ongi päris. Mitte raha, mitte kohustused, vaid side.

Pühapäeva õhtul, kui ta isa tuli, jooksis Mari talle vastu ja hüüdis:
– Issi, ma tahan, et mul oleks teine ema!

Me mõlemad tardusime. Ta vaatas mulle otsa – üllatunud, aga silmis oli lootusekiir. Mul tõmbus süda valusalt kokku. See oli otsus, mille eest ei saanud põgeneda.

Sel õhtul rääkisime peaaegu hommikuni. Mitte rahast, vaid tulevikust. Ta tunnistas, et kardab mind kaotada ja et ta on sageli olnud isekas. Mina rääkisin oma väsimusest ja sellest, et tahan, et ta austaks ka minu aega. Me vaidlesime, nutsime, aga esimest korda üle pika aja rääkisime nagu päris partnerid.

Sellest on möödunud mitu kuud. Oleme paika pannud uued reeglid: jagada kohustusi, öelda „aitäh“ isegi pisiasjade eest, kuulata teineteist. Ma ei tundnud end enam lapsehoidjana. Ma olin osa nende perest.

Mõnikord, kui Mari uinub meie vahel, ta kummardub ja sosistab:
– Aitäh, et oled olemas.

Ja ma tean, et ükski raha ei suuda seda tunnet asendada.