“Mu poeg ütles, et minu jaoks ei ole enam tema elus kohta”: Alles siis mõistsin, et olin kasvatanud võõra inimese

Ma ei tõstnud häält. Ma ei nutnud. Ma ei reageerinudki kohe. Lihtsalt vaatasin teda, nagu vaataksin kedagi, keda näen esimest korda.
„Sinu jaoks ei ole enam mu elus kohta,“ ütles ta häälega, milles polnud ei viha ega soojust – ainult külm ükskõiksus. Nagu võõras.

Aga see oli ju mu poeg. See sama laps, keda öösiti palavikus kaisutasin. See poiss, kes kartis pimedust ja puges teki alla, sosistades mu nime.

Me istusime köögilaua taga – sama laua, mille ääres ta aastaid sõi minu tehtud suppi ja rääkis, mis koolis toimus. Nüüd istus ta seal kolmekümnendates mees, külma pilguga, mitte vestlema tulnud, vaid otsust teatama. Minu poeg. Aga samas täiesti võõras.

Ma ei tea, millal see juhtus. Olin alati arvanud, et meil on lähedane side. Jah, meil oli tülisid – aga millisel emal ja pojal neid ei ole? Võib-olla helistasin liiga tihti. Võib-olla tahtsin liiga palju teada tema suhtest selle naisega, kes mulle kunagi silma ei vaadanud. Aga tegin seda armastusest. Ta oli kogu mu elu.

Ta ise ütles alati, et isa pole vaja – et piisab minust. Ma pingutasin, nii kuidas oskasin. Üksi. Töö, arved, kodu, kooli koosolekud, trennid. Ma ei mäleta päeva, mil oleksin mõelnud ainult endale.

Ja nüüd istub ta mu ees ja ütleb, et ei taha minuga enam suhelda. Et ma olen „liiga pealetükkiv“. Et ma „ei mõista piire“. Et tal on nüüd „oma elu“.

See lõikas sügavalt. Tundsin, kuidas mingi nähtamatu niit mu sees katkes. See niit, mis hoidis mind elus kõik need aastad. Mõtted keerlesid: kas mina olen süüdi? Kas ma tõesti kasvatasin inimese, kes ei tunne tänu?

Ta tõusis püsti enne, kui ma midagi öelda jõudsin.
„Ma ei taha enam nii jätkata, ema. Ma pean elama enda elu. Palun, austa seda.“ Ja ta läks. Ei vaadanud tagasi. Ei kallistanud. Jättis maha ainult tühjuse, mis täitis kogu köögi.

Nädalaid elasin nagu unes. Ei rääkinud kellegagi. Ei vastanud telefonile. Ei suutnud süüa ega magada. Vaatasin ta pilte – koolilõpust, suvest Pärnu rannas, kus ta hoidis mu kätt ja naeratas kogu südamest. Ja ma ei mõistnud, kuidas sellest lapsest kasvas inimene, kes võib ema nii halastamatult ära lõigata.

Võib-olla andsin endast liiga palju. Võib-olla ei jätnud talle hingamisruumi. Aga kas see tähendab, et väärin karistust? Et minu elu ei loe?

Kuud möödusid. Temalt ei tulnud ühtegi sõna. Kuulsin tuttavatelt, et ta kolis Tallinna, vahetas töökohta. Väidetavalt abiellus. Pulma mind ei kutsutud. Kõigest sain teada juhuslikult – nagu ma ei olekski enam osa tema maailmast.

Mõnikord loodan ikka veel, et see on halb uni. Et ühel päeval ta helistab ja ütleb: „Ema, anna andeks. Ma eksisin.“ Aga seda päeva pole tulnud. Ja ma õpin tasapisi elama ilma temata. Õpin leidma uuesti iseennast – naist, kellel kunagi olid unistused ja plaanid.

Haav valutab iga päev, aga ma tean üht: elada ainult lootuses, et keegi sind taas armastab, pole elu.

Ma ei tea, kas ta kunagi veel ühendust võtab. Ma ei tea, kas tal on kunagi kahju. Aga ma tean, et andsin talle kõik, mis mul oli. Ja nüüd on aeg anda vähemalt killuke sellest hoolest endale.

Aga teie? Kui teie laps ütleks teile näkku, et teie jaoks ei ole enam tema elus kohta – kas te prooviksite veel kord tema südamesse tee leida või lasetaksite minna ja õpiksite elama ilma temata?