Mu poeg tõi mu ellu tagasi mineviku, mille olin valusalt unustanud

Olen kuuekümneaastane ja elan Viljandi lähedal. Mitte kunagi poleksin uskunud, et pärast kõike läbi elatut, pärast kahtkümmet aastat vaikust ja rahu, tuleb minevik tagasi mu ellu – nii jultunult ja külmalt. Ja kõige valusam on see, et selle uksed avas mitte keegi muu kui mu enda poeg.

Kui olin kahekümne viiene, olin pööraselt armunud. Jaanus – pikk, sarmikas, naljakas – tundus mulle nagu unistuste mees. Me abiellusime kiiresti ja aasta hiljem sündis meie poeg – Karl.

Esimesed aastad olid nagu muinasjutt. Elasime väikeses korteris, unistasime koos ja tegime tulevikuplaane. Mina töötasin õpetajana, tema oli insener. Tundus, et miski ei saa meie õnne rikkuda.

Aga ajapikku Jaanus muutus. Ta jäi aina hiljemaks tööle, valetas ja eemaldus. Ma ei tahtnud kuulata kuulujutte, sulgesin silmad tema hiliste tulekute ees ja tundmatute parfüümide lõhna eest. Aga ühel hetkel sai kõik selgeks – ta pettis mind. Ja mitte ainult korra.

Sõbrad, naabrid, isegi sugulased teadsid. Ainult mina lootsin veel peret koos hoida. Karl’i pärast. Ma ootasin ja andestasin liiga kaua, lootes, et ta muutub.

Kuni ühel ööl, kui ta jälle koju ei tulnud, ärkasin ja sain aru – aitab. Pakkisin asjad, võtsin viieaastase poja käekõrvale ja läksime mu ema juurde.

Jaanus ei üritanud meid peatada. Kuu hiljem kolis ta Saksamaale, väidetavalt töö pärast. Varsti leidis ta uue naise ja kustutas meid oma elust. Ei ühtegi kirja, ei ühtegi kõnet. Täielik vaikus.

Jäin üksinda. Ema suri, hiljem isa. Mina ja Karl – ainult meie kaks. Kool, haigused, rõõmud, esimene armastus. Töötasin kolmes vahetuses, et tal midagi ei puuduks. Minul ei olnud isiklikku elu – ta oligi kogu mu elu.

Kui Karl läks Tartu Ülikooli, aitasin teda nii palju kui suutsin – pakkide, rahaga, sõnadega. Korterit ma talle osta ei saanud – ei jätkunud. Aga ta ei kurtnud kunagi. Ütles, et saab hakkama. Ma olin tema üle uhke.

Kuu aega tagasi tuli ta külla. Oli kuidagi närviline. Ühel hetkel ütles:

— Ema… mul on üks asi, milles vajan su abi. See on… isa kohta.

Ma tardusin. Ta rääkis, et on Jaanusega uuesti ühendust võtnud. Et isa on tagasi Eestis ja pakub talle korterit, mille pärandas vanaema. Aga ainult ühel tingimusel – mina pean Jaanusega uuesti abielluma ja laskma tal minu majja kolida.

Vaikus. Tee. Värisevad käed. Kaks kümnendit üksi. Ükski vabandus, mitte ühtegi katset ühendust võtta. Ja nüüd tuleb “ettepanek”.

Läksin tagasi tuppa ja ütlesin rahulikult:
– Ei. Ma ei nõustu.

Karl ärritus. Hüüdis, süüdistas. Et ma mõtlen alati vaid endale. Et tema kasvas ilma isata. Et ma jälle rikun tema elu.

Ma vaikisin. Iga tema sõna rebis hinge. Ta ei tea, kuidas ma öösiti unetuna nutsin. Kuidas ma oma abielusõrmuse maha müüsin, et talle talvejope osta. Kuidas ma liha ei söönud, et temal oleks toit laual.

Ma ei tunne end üksikuna. Mul on töö, raamatud, aed, sõbrannad. Mul on rahu. Ma ei võta tagasi inimest, kes meid kord hüljanud on nagu prügi.

Järgnesid vaiksed päevad. Ei sõnumeid, ei kõnesid. Valus, muidugi. Mis ema ei tunneks valu, kui poeg eemaldub? Aga ma ei saanud murduda. Mitte seekord.

Ühel pärastlõunal leidsin postkastist kirja. See oli Karlilt.

“Vabandust, ema. Olin segaduses. Tahtsin meid kõiki uuesti kokku viia, aga unustasin, mida sa oled minu heaks teinud. Sa ei pea midagi tegema. Mõistan nüüd.”

Ma ei nutnud. Aga tundsin kergendust. Mõnikord peavad ka lapsed valus läbi suureks kasvama.

Nüüd olen oma majas. Üksi, jah. Aga rahus. Teen teed, istun terrassil, ja tean – tegin õigesti. Iseenda pärast. Naisena, kes kakskümmend aastat ei lubanud endal murduda