Mu poeg küsis minult: «Emme, kas sa üldse kunagi naeratad?» Ma ei osanud vastata…

Seisin kraanikausi juures ja pesin peale õhtusööki nõusid. Vesi voolas, vaht libises taldrikute peal ja peas keerles nimekiri järgmistest päevatöödest. Töö, pesu, poeskäigud, koristamine, telefonikõned — lõputu ring. Ma kiirustasin kogu aeg kuhugi, närvitsesin ja pahandasin lähedastega pisiasjade pärast. Ja siin jälle — poeg pillas lusika maha. Ma käratasin talle järsult, hääl kõlas karmimalt, kui ma tahtsin. Ta peatus, vaatas mulle alatihtsalt otsa. Ja küsis äkki vaikselt: «Emme, kas sa üldse kunagi naeratad?» Ma jäin tummaks. Käed jäid vette, ja ma ei osanud vastata…

— Mis? — küsisin ma uuesti, tundes, kuidas kõik sees muutus külmaks.

— Noh… naeratad, — kordas Mark tõsiselt, justkui küsides millestki väga olulisest. — Ma lihtsalt ei mäleta, millal sa viimati naeratasid.

Ta hääles polnud mingit etteheidet. Ainult siirus ja lapse huvi. Ja see oli õõvastavam kui ükskõik milline süüdistus. Mu seitsmeaastane poeg ei mäleta, millal ta nägi mind õnnelikuna.

Ma panin käed seebivette ja vaikisin. Ma ei teadnud, mida öelda. Sest tal oli õigus.

Millal ma viimati naeratasin? Nädal tagasi? Kuu? Ma ei suutnud sellele vastata. Kogu minu olemus oli muutunud jooksmiseks — ühelt kohustuselt teisele, päevad läbi, ilma peatumata.

Hommikul äratuskell, kiire hommikusöök, poja kooli viimine, tööle tormamine, kaheksa tundi arvuti taga, poja lasteaiast toomine, õhtusöök, kodused ülesanded, koristamine, pesupesemine, jälle koristamine. Ja nii iga päev. Ma elasin automaatrežiimil, täites vajalikke rolle: ema, töötaja, abikaasa, koduperenaine.

Aga kuskil selles lõputus tegevuses ma kaotasin iseenda. Lakkasin tundmast. Naeratamast. Rõõmustamast.

— Vabandust, päiksekilluke, — sosistasin, istudes tema kõrvale. — Emme on lihtsalt väsinud.

— Sa oled kogu aeg väsinud, — ütles Mark lihtsalt. — Ja kogu aeg pahane. Ma kardan sind kurvastada.

Need sõnad lõid valusasti. Mu laps kardab mind kurvastada. Kardab lusikat maha pillata, mahla maha ajada, hinnet tuua, midagi unustada. Elab pidevas pinges, sest ema on nagu pingul nöör, valmis iga hetk lõhkema.

Ma kallistasin teda, tundes, kuidas pisarad kurku kerkisid.

— Ma ei taha, et sa kardaksid. Vabandust.

Õhtul, kui Mark magas, istusin köögis pikalt. Abikaasa töötas hilja, olin üksi. Poja sõnad kõlasid taas ja taas meeles: «Kas sa kunagi naeratad?»

Üritasin meenutada viimast tõelise rõõmu hetke. Mitte viisakat naeratust kolleegidele tööl, mitte kunstlikku naeru perereetustel. Aga tõelist, siirast rõõmu.

Ja ma ei suutnud. Kogu eelnev aeg oli muutunud kohustuste halliks massiks. Ma olin lõpetanud hea märkamise. Lakanud nautimast hetki. Isegi kui me istusime koos laua taga, olin vaimselt juba homses päevas: mida valmistada, mida osta, kellele helistada.

Ma ei elanud olevikus. Ma elasin pidevas tuleviku ärevuses ja rahulolematuses olevikuga.

Kust see tuli? Millal ma selliseks muutusin?

Ma meenutasin ennast viis aastat tagasi. Jah, oli raske — väike laps, unetud ööd, väsimus. Aga ma naeratasin. Rõõmustasin iga pisiasja üle: poja esimesed sammud, tema naer, soojad õhtud kolmekesi.

Aga nüüd? Nüüd ma muutun ärritunuks kõige peale. Mehe peale, kes ei pesnud tassi. Poja peale, kes aeglaselt koduseid ülesandeid teeb. Kolleegide peale, kes esitavad rumalaid küsimusi. Kogu maailma peale.

Olin muutunud igavesti rahulolematuks, väsinud naiseks. Ja kõige kohutavam — olin seda hakanud võtma normina. Arvasin: «Nii elavad kõik. See on täiskasvanu elu. Raske, aga mis teha».

Aga poja küsimus purustas selle illusiooni. Ei, nii ei ela mitte kõik. Nii elan mina. Ja see on minu valik — olla õnnetu, vihane, ülekoormatud. Keegi ei sundinud mind.

Vaatesin enda ümber. Pesemata nõud kraanikausis, põrandal mänguasju, tolmu riiulitel. Varasemalt see kõik vihastas mind kohutavalt. Kodu peab olema ideaalne! Kõik peab olema oma kohal!

Aga nüüd äkki mõtlesin: miks? Kellele on see ideaalne puhtus oluline? Külalistele, kes tulevad kord kuus? Või mulle endale, kes püüab vastata mingitele välja mõeldud standarditele?

Mu pojale pole vaja ideaalset kodu. Tal on vaja õnnelikku ema. Kes naeratab, kallistab, mängib temaga. Mitte seda, kes pidevalt peseb, koristab, kokkab ja karjub pisiasjade pärast.

Järgmisel hommikul tegin otsuse. Las tänane päev olla erinev.

Ma ei tormanud kõike korraga tegema, nagu tavaliselt. Ei alustanud päeva pesemise ja koristamisega. Selle asemel küpsetasin poja lemmikpannkooke, me istusime hommikust sööma koos. Ilma telefonita, ilma ülesannete nimekirjata peas. Lihtsalt meie kahekesi.

Mark vaatas mind imestunult.

— Emme, miks sa nii kummaline oled?

— Kummaline?

— Noh jah. Ei kiirusta. Ja… naeratad.

Ma hakkasin naerma. Esimest korda üle pika aja — siiralt, südamest.

— Lihtsalt otsustasin, et täna on kõige tähtsamaks mitte tegemised, vaid meie koosolemine.

Ta silmad läksid särama.

— Tõesti? Me saame hiljem mängida?

— Saab küll. Pärast kooli mängime, mida iganes soovid.

Õhtul, kui pidin lubaduse täitma ja tund aega autodega põrandal mängisin, tabasin end mõtlemas: olen õnnelik. Praegu. Sel hetkel. Nõud on pesemata, pesu riputamata, majas on segadus. Aga ma olen õnnelik.

Mees tuli töölt koju, nägi meid põrandal mänguasjade seas ja naeratas.

— Mis juhtus?

— Tuletasin meelde, mis on tegemistest tähtsam, — vastasin ma. — Teie.

Ta istus minu kõrvale ja kallistas mind.

— Ma igatsesin seda sind. Õnnelikku.

— Ma ka igatsesin seda mina.

Muidugi ei muutunud elu järgmisel päeval täiuslikuks. Oli tegemisi, oli väsimust, stressi. Aga ma püüdsin iga päev leida aega naeratamiseks. Mängimiseks pojaga. Vestlemiseks abikaasaga. Endaga.

Vahel ma langesin tagasi — harjumused ei kao üleöö. Aga nüüd ma püüdsin end kinni, peatusin, vabandasin.

Hiljuti ütles Mark:

— Emme, nüüd sa naeratad sageli. Mulle meeldib see.

Ma kallistasin teda.

— Aitäh, et tol korral küsisid. See muutis mind.

Teate, mida ma mõistsin? Lapsed näevad meid läbini. Nad ei lase end petta meie vabandustest «ma olen väsinud», «mul on palju teha». Nad lihtsalt näevad: kas ema on õnnelik. Ja nende jaoks on see olulisem kui mistahes kord kodus.

Kas teie lapsed on teile midagi öelnud, mis pani teid peatuma ja elu uuesti läbi mõtlema? Millal te viimati siiralt naeratasite, mitte ei teesklenud, et kõik on hästi? Kui sageli kaotame rõõmu põhjenda, tugeva korra ja lõputute tegemiste tagajärjel?