Mu poeg ei helistanud mulle peaaegu aasta. Ja kui ta lõpuks vastas — pöörasid tema sõnad mu elu pea peale…

Kui mu poeg kolis oma tüdruku juurde, rõõmustasin nagu suutsin: ostsin neile köögiga sobivas värvitoonis rätikud, pakkisin koduseid küpsetisi kotikesse ja mõtlesin — nüüd on alanud täiskasvanuelu. Nad elasid 10 minuti kaugusel. Kümme! Mu peas keerles lihtne kujutelm: “Hüppan pühapäeval teed jooma”, “Tulevad laupäeval hommikusöögile”, “Helistab õhtul – lobiseme”.

Nädal — vaikus. Teine samuti. Panin telefoni aknalauale, et parem levi oleks. Tegin heli tugevamaks, et mitte tema kõnet maha magada. Keetsin tema lemmiksuppi – kirjutasin, et ta läbi astuks. Aga ta ei tulnud. Kirjutasin: “Kuidas sul läheb?” — nägin halli linnukesi. Saatsin naljaka kleepsu — vastust ei tulnud.

Vahepeal kandsin talle raha märksõnadega “toiduks” või “bensiiniks”, justkui majanduslik hoolitsus suudaks murda vaikuse seina. Tehing “sooritatud” — ja taas vaikus. Tundus, nagu puhun nähtamatut armastuse palli, mis lendab teise taevasse, jättes maha isegi varju.

Kõige valusam polnud mitte vahemaa. Kõige valusam oli oodata samme trepikojas ja mõista: see pole tema. Katta laud “igaks juhuks” ja tõsta taldrik tagasi. Pesta köögirätikut, millele tema jälge ei jäänud. Tabasin end kummalise tegevuse pealt: panin teekannu 20:03 — just sel ajal, kui ta varem helistas “emm, ma astun viieks minutiks läbi”.

Ja siis eelmisel nädalal helistasin talle uuesti. Esimesel korral — “abonent räägib”. Teisel — “pole vastust”. Kolmandal, neljandal, viiendal — kaotasin järje. Sõrmed värisesid, süda põrkus vastu oimukohti, tuba helises vaikusest. Lõpuks — kutsuv heli, klõpsatus, tema hääl:
— Hallo.
— Poja… — ohkasin, — ma lihtsalt tahan sind kuulda.
— Ema, ma olen hõivatud. Ja üldse… ära helista nii tihti. Okei?

“Ära helista nii tihti”. Sõnad langesid nagu kaas ja ma sain aru, et seisan suletud ukse ees — mitte tema kodus, vaid meie “meie”. Ütlesin “hea” ja katkestasin kõne. Siis istusin kaua köögis, tõmmates näpuga üle kruusijälje — justkui saaks valu pühkida sama kergelt kui teesõrmuse laualt.

Öösel ma ei maganud. Mõtlesin, kuidas ta kartis äikest nelja-aastaselt ja puges mu teki alla. Kuidas me lugesime “Väikest printsi” ja vaidlesime, millele baobabid sarnanevad. Kuidas ma endale ütlesin: “Lase lahti, see on kasvamine; anna ruumi”. Ja ikkagi kriipis sees: miks pidi “ruum” olema ilma minuta?

Hommikul avasin akna ja lasin sisse külma õhku. Ja esimest korda üle pikkade kuude ütlesin ausalt välja: “Ma olen väsinud ootamast”. Mitte armastusest, vaid ootamisest, milles mind pole.

Lõpetasin helistamise. Mitte solvumise pärast — enesehooldusest. Liitusin raamatuklubiga (oli kummaline rääkida romaanidest inimestega, kes ei teadnud minu poega koolipiltide järgi — ja see oli kergendus). Hakkasin vabatahtlikuks varjupaigas, kus laupäeviti jalutan arglikku koera kuldsete silmadega; algul vältis ta kätt, kuid siis pani pea mu põlvedele — ja ma nutsin esimest korda üle pika aja mitte üksindusest, vaid tänulikkusest. Õhtuti tegin kiire käigu piki promenaadi, pöördusin koju punetavate põskedega, süütasin küünla aknalaual — mitte kellegi majakaks, vaid enda valguseks.

Valu pole kadunud — see on muutunud vaiksemaks. See on nüüd nagu arm: vahel valutab vihma ajal, kuid meenutab, et ma paranen. Ma ei ole lakanud poega armastamast. Ma lihtsalt lõpetasin oma armastuse tõestamise sellele, kes praegu pole valmis seda vastu võtma. Kui ta tahab — leiab ta tee. Jätsin võtit vaiba alla — tinglikult ja sõna otseses mõttes. Kuid hoida ust pärani — see pole enam minu kohustus.

Selles uues rütmis nägin äkitselt lihtsat asja: armastus — see on voog. See peab minema edasi-tagasi. Kui vesi kaob jäljetult liiva, tuleb leida kanal, kus see toidaks — mind ennast, minu mõtted, neid, kes on lähedal ja hindavad minu kohalolekut.

Mõnikord on kõige õrnem asi, mida me saame enda ja nende heaks teha, keda me armastame, lõpetada jooksmine, pöörduda elu poole ja koguda päev uuesti väikestest sooja andvatest asjadest: hea tee tass, raamatu lehekülg, karv süles, naabri naer, kes küll pole sugulane, kuid alati rõõmus.

Aga kuidas teie arvate, kas tasub jätkata koputamist — või on mingil hetkel õige käsi langetada ja suunata soojus sinna, kus seda oodatakse?