Mu naine jättis mind ja meie lapsed maha, kui ma töö kaotasin. Ja kaks aastat hiljem kohtasin teda juhuslikult kohvikus

Kui mind lahti lasti, olin šokeeritud, kuid ei paanitsenud. Ma uskusin, et kõik laabub — olen alati osanud tööd teha ja mu käed ei ole külmad. Mul oli pere: naine, kaks last, hubane kodu ja usk, et koos saame kõigest jagu.

Aga mu naine arvas teisiti.

Esimene kuu vaikis ta. Teine — heitis ette. Kolmandal — hakkas asju pakkima.
— Mul on kõrini sellest, et pean alati tugev olema, — ütles ta tol õhtul, kui ust paugutas. — Ka mina tahan elada, mitte ellu jääda.

Ta lahkus. Ütles, et läheb “mõtlema”, kuid ta ei tulnud enam tagasi. Jäime kolmekesi: mina, Maria — 6 aastat vana, ja Daniil — 3. Algul ei teadnud ma, mida peale hakata. Ma ei osanud hästi süüa teha, unustasin pesu pesemata ja vahel ei teadnud, kust raha võtta. Kuid lapsed olid minu kõrval. Ja iga nende “isa, ma armastan sind” justkui liimis tükikese haaval mu murtud südant.

Ma sain tööd laotöötajana, hiljem leidsin töökoha laos. Elasime tagasihoidlikult, kuid iga kuuga muutusin enesekindlamaks. Lapsed kasvasid. Nad õppisid aitama. Me naersime õhtuti, küpsetasime pannkooke, lugesime raamatuid. Ma tundsin end taas elusana. Ja teda — peaaegu ei meenutatud.

Ja siis — kaks aastat hiljem — tavaline laupäeva hommik. Astusin väikesesse kohvikusse pargi kõrval. Lapsed olid minu ema juures ja ma lubasin endale tassi head kohvi. Kui tõstsin pilgu tassist, nägin teda. Ta istus akna all laua taga. Ikka veel sama hoolitsetud, veatu meigiga. Kuid pilk väsinud.

Ta märkas mind ka. Hetkeks tardus, siis tõusis ja tuli minu poole.

— Tere… — ütles ta.
— Tere, — vastasin ma.
— Sa näed hea välja, — kergelt kohmetu naeratus. — Kuidas lastel läheb?

Ma vastasin rahulikult. Rääkisin, kuidas Maria hakkas muusikaga tegelema, ja et Daniil ehitab nüüd lossi kõigest, mis kätte juhtub.

Ta vaikis. Siis lisas vaikselt:
— Igatsen neid.

Ma noogutasin.
— Nad ei igatse sind. Vabandust, aga nii on.

Tema silmad täitusid pisaratega.
— Ma arvasin… et kõik variseb kokku. Arvasin, et ei saa hakkama. Aga sina… said hakkama. Minuta.

Ma ei olnud vihane. Enam mitte.
— Jah, ma sain hakkama. Sest mul ei olnud valikut.

Ta proovis naeratada.
— Kas ma tohin kuidagi… neid näha?

Ma tegin pausi. Siis ütlesin:
— Võib-olla. Aga mitte praegu. Neil on aega vaja. Ka minul.

Me ei rääkinud enam. Ta lahkus, nagu kunagi varem — vaikselt, ust paugutamata. Jäin üheks, lõpetades kohvi, mõeldes sellele, kui kummaliselt elu pöörded teevad.

Vahel need, kes oleks pidanud jääma, — lahkuvad. Ja need, kes ei pidanud midagi, — jäävad. Just nendega luuakse kõik tõeline.