Mu naine jättis mind ja meie kaks väikest tütart rikka mehe pärast ning paar aastat hiljem kohtan teda poes…

Mina ja Miranda olime koos olnud kümme aastat. Meil olid kaks tütart: viieaastane Sophie ja neljaastane Emily. Arvasin, et teenin piisavalt. Me ei elanud luksuses, aga võisime endale lubada kaks puhkust aastas perega. Tüdrukutel olid hoidjad ja Miranda töötas kodus. Aitasin alati kodus. Kuid miskipärast tundus, et see kõik ei tähendanud talle enam midagi.

Ühel päeval ütles Miranda rahulikult, et lahkub. Ta jättis maha mitte ainult mind, vaid ka tütred.

— Olen leidnud enda, — ütles ta. — Ma tahan rohkemat.

Mõned nädalad hiljem nägin tema Instagrami: kihlumine rikka mehega, jahid, reisid, disainerrõivad.

Kas ta jättis meid selle unistuse pärast?

Ketrasin seda pidevalt läbi, otsides vastuseid. Ent kõige raskem oli kuulda, kuidas tüdrukud küsisid:

— Isa, millal ema tagasi tuleb?

Mul polnud midagi vastata.

Kaks aastat hiljem…

Elu jätkus. Oli raske, aga sain hakkama. Töötasin, veetsin iga vaba hetke tütardega. Nad said minu tähenduseks, minu valguseks.

Ühel õhtul, kui olin poes piima ostmas, j kohtasin teda.

Ta seisis kassas – väsinud, odavates riietes, tühja pilguga. Ei olnud märkigi sellest Mirandast, kes poseeris jahtidel.

Meie pilgud kohtusid.

Ta tardus, hoides käes münte.

— Sina… — alustas ta, kuid jäi vait.

Ma vaikisin.

— Kuidas tüdrukutel läheb? — tema hääl oli vaikselt.

Tundsin, kuidas viha mind haarab. Kaks aastat vaikust. Ei kõnesid, ei kirju.

— Nad on hästi. Sest neil on mina.

Ta pööras pilgu kõrvale.

— Ma tahan neid näha…

Ma surusin rusikad kokku.

— Sa meenutasid neid kahe aasta pärast?

Ta ohkas, pühkides pisara.

— Ma tegin vea.

Ma naeratasin.

— Viga on unustada vihmavari vihmas. Sina valisid teise elu. Sina valisid raha, Miranda. Mis, selgus, et õnn ei ole jahid ja brändiriided?

Ta sulges silmad.

— Ta läks minema. Kui ma talle enam ei sobinud. Mul ei jäänud midagi. Ei raha, ei kodu.

Ma vaatasin tema õhukesi sõrmi – sõrmust polnud.

— Aga tütred? Neil kulus kaks aastat, et sa meenutaksid, et nad eksisteerivad?

Ta niutsatas.

— Ma tean, et ma ei saa midagi muuta. Aga, palun… Luba mul neid vähemalt näha.

Ma hingasin sügavalt sisse.

— Nad ei mäleta sind, Miranda. Nad enam ei küsi, millal sa tagasi tuled.

Ta hakkas nutma.

— Ma ei palu teist võimalust endale… aga nad on minu lapsed…

Ma vaatasin teda. Minu ees seisis mitte see Miranda, kes lahkus raha pärast. See naine oli murtud.

— Mõtlen sellele. Kuid minu tingimustel.

Ta tõstis pea, silmades vilksatas lootus.

— Aitäh…

Ma lahkusin, jättes ta võõraste nägude keskele.

Ma ei tea, kas andestan talle kunagi.

Kuid ühte teadsin kindlalt: Sophie ja Emily väärivad ainult parimat.