Mu mees tuli haiglast pärast väikest operatsiooni. Selle asemel, et tunda kergendust, kuulsin ma sõnu, mis mu elu lõhkusid

Mu mees tuli haiglast pärast väikest operatsiooni. Ootasin seda hetke kergendusega – pidi olema vaid rutiinne protseduur, kolm päeva jälgimist ja kogu stress läbi. Kodus ootasid puhtad linad, pliidil podises supp, laual tema lemmik „Postimees“.

Ta tuli taksoga, veidi kahvatu, aga naeratav. Aitasin tal mantli seljast võtta, panin kotti ukse kõrvale. Ja siis ta ütles lause, mida ma ei unusta kunagi:
„Ma armusin õde. Ma ei taha vana elu juurde tagasi minna.“

Alguses arvasin, et see on nali. Tema stiil – teha isegi raskes olukorras väike vaimukas kommentaar. Aga tema silmad olid tõsised ja hääl rahulik. Ei mingeid kõhklusi.

„Sa kuuled, mida sa ütled?“ küsisin. „Sa tulid just haiglast, vaevu seisad jalul – ja räägid sellistest asjadest?“
„Just sellepärast räägingi,“ vastas ta. „Seal oli aega mõelda. Nägin, kuidas keegi hoolib, vaatab ilma etteheideteta, ilma ootusteta. Tundsin end… elusana.“

Seisin esikus tema mantliga käes ja tundsin, et hoopis mina vajan arstiabi. Kuidas on võimalik kolme päevaga armuda? Kellessegi, kes vahetab sideme, ulatab tableti? Aga ta rääkis nii, nagu oleks leidnud vastuse kõikidele küsimustele, mida ta aastaid oli edasi lükanud.

Õhtu oli nagu õudusunenägu. Ta istus köögilaua ääres ja jutustas – et õde nimi on Triin, et nad rääkisid raamatutest, et „ta mõistis mind kohe“. Mina püüdsin alla neelata suppi, mis maitses korraga nagu vesi. Poeg helistas, küsis, kuidas issi tunneb. Vastasin: „Hästi, juba kodus.“ Ei lisanud, et tegelikult teda kodus enam ei ole.

Järgmised päevad olid veel raskemad. Ta ei kolinud kohe välja, aga käitus nagu külaline. Magas diivanil, jõllitas telefoni, naeratas hilisõhtustele sõnumitele. Küsisin:
„Kas see on midagi tõsist?“
„Veel ei tea,“ vastas ta. „Aga ma tean, et tahan proovida.“

Sõna „proovida“ lõikas valusamalt kui kõik muu. Proovida võib uut kohvi või soengut, mitte armastust, kui sul on naine ja pere.

Pere sai ruttu teada. Mu õde tuli poekotiga ja nägi, et ta magab eraldi. Ema küsis otse, kas me tülitsesime. Ta ei eitanud. „See on minu valik,“ ütles ta, nagu räägiks uuest autost, mitte murtud tõotusest.

Haiglaõed olid mulle alati seostunud soojuse, hoolivuse ja pühendumisega. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see hool võib saada põhjuseks mu abielu lõpule.

Hakkasin endalt küsima: kas mina olin liiga külm? Liiga väsinud? Äkki liialt keskendunud tööle, kodule, lastele – ja liiga vähe talle? Või oligi see lihtsalt ettekääne – ja ta otsis juba ammu põhjust lahkuda, ning see naine ilmus õigel (tema jaoks) hetkel?

Kõige raskemad olid õhtud. Tulin töölt ja tundsin tühjust. Ta oli vahel veel kodus, aga mõtetega kuskil mujal. Vaatas telefoni, toksis midagi kiiresti, ja kui ma tuppa astusin, pani kõrvale. Ütles, et „lihtsalt haiglast sõnumid“, et „sõprus“. Aga tema hääles ei olnud enam ruumi mulle.

Ühel päeval pakkis ta osa asju. Ilma tülita, ilma karjeta. Võttis koti ja ütles:
„Ma pean nägema, kuhu see viib.“
„Aga mind? – küsisin. – Kuhu see mind jätab?“
„Ei tea,“ vastas ta. „Aga kui ma jäin ainult kohusetundest, oleksime mõlemad õnnetud.“

Jäin üksi laua taha, tühja taldriku ette, tundega, et maailm seiskus. Lapsed said hiljem teada. Vanem poeg oli raevus, tütar nuttis, ja mina püüdsin end koos hoida, kuigi sees lagunesin kildudeks.

Täna on möödunud mitu kuud. Ta elab eraldi. Ametlikult „proovib uut elu“. Mina – õpin elama tühjas kodus. Nagu ei puuduks midagi, aga tegelikult puudub kõik korraga. Kohtume vahel – laste juures, asju ajades. Räägib normaalselt, vahel isegi naeratab, nagu poleks midagi juhtunud. Aga mina kuulen ikka peas neid sõnu: „Ma armusin õde.“

Kas see on tõesti armastus? Või ainult vaimustus mehest, kes kartis vananemist ja haaras esimesest käest, mis ulatas talle klaasi vett? Ma ei tea. Aga üht ma tean – mu elu ei saa enam kunagi tagasi endist kuju.

Ja võib-olla ongi see kõige raskem küsimus: kas tasub võidelda inimese eest, kes leidis oma „uue elu“ haigla koridoris, või on parem sulgeda uks ja õppida elama uuesti – üksi?