„Mu mees läks noorema naise juurde. Ma ei nutnud. Istusin ja hingasin sügavalt“: Esimest korda pärast aastaid tundsin kergendust

Mina ja Arvo olime abielus kolmkümmend kolm aastat. Abiellusime noorelt – mina olin 22, tema 26. Alguses oli palju armastust, ühist kodu loomist, laene, esimene laps, siis teine, remonti, ületunde. Elasime „tavalist“ elu, nii nagu paljud. Ilma suurte kirgedeta, aga ka ilma tragöödiateta.

Aja jooksul hakkasime teineteisest mööda elama. Tema tuli hilja töölt, rääkis projektidest ja koosolekutest. Mina elasin oma rutiini järgi – töö raamatukogus, poeskäigud, õhtusöögid, pesu, lastelaste hoidmine, naabriga juttuajamised. Õhtuti vaatasime telekat, kumbki oma diivani otsas.

Me ei puudutanud teineteist enam. Ma isegi ei mäleta, millal ta mind viimati kallistas. Aga ma ei kurtnud. Mõtlesin, et nii näebki välja küps armastus – rahulikum, vaiksem.

Kaks aastat tagasi muutus Arvo. Ta hakkas oma välimuse eest hoolitsema. Võttis kaalus alla, pani selga särgid, mis olid kapis aastaid seisnud. Tõi kappidest välja vanad parfüümid. Ilmusid „tööreisid“ ja „lähetused“, kuigi varem tal neid polnud. Ma teesklesin, et ei näe. Olin liiga hirmul, et küsida. Aga südames teadsin.

Ühel õhtul, kui ta koju tuli ja isegi ei istunud õhtusöögile, ütles ta:
– Ma pean sinuga rääkima.

Ta istus minu vastu maha ja vaatas otse silma:
– Ma kohtasin kedagi. Ta on noorem. Ma tunnen end tema kõrval hästi. Ma lähen ära.

See oligi kõik. Ei ühtegi karjet. Ei ühtegi kahtlust. Ta oli 59, mina 55. Ja ma tundsin… kergendust. Päriselt.

Ei olnud pisaraid. Ei olnud draamat. Istusin köögis teetassiga ja majas oli vaikust, mida ma polnud aastaid kuulnud. Keegi ei porisenud, et tee on liiga magus. Keegi ei paugutanud uksi, sest pult oli jälle kadunud.

Ma ei maganud tol ööl, aga mitte valu pärast. Kergendusest. Esimest korda pärast aastaid sain mõelda ainult iseendale.

Nädala pärast kolis Arvo välja. Viis kaasa kohvri, mõned särgid ja arvuti. Ülejäänu jättis maha, öeldes: „See kõik on ju niikuinii sinu.“

Lapsed reageerisid erinevalt. Tütar oli vihane:
– Ema, isa on hulluks läinud! Mis ta endale ette kujutab?!
Poeg vaikis. Ta oli alati isaga lähedasem. Aga mina ei vajanud enam kellegi tuge. Ma olin… vaba.

Hakkasin tegema asju, mida olin aastaid edasi lükanud. Läksin maalikursusele, kuigi polnud kunagi pintslit käes hoidnud. Sõitsin nädalavahetuseks sõbrannaga Pärnusse – esimest korda üle kahekümne aasta olin reisil ilma plaani ja pingeta.

Hakkasin magama minema siis, kui tahtsin. Sõin õhtusööki voodis. Tõstsin mööbli elutoas ringi. Ostsin uue laudlina – värvilise, suurte lilledega. Arvo oleks seda vihkanud. Mina aga armastasin seda.

Inimesed ümberringi reageerisid erinevalt. Mõned tundsid kaasa: „Kuidas sa vastu pead?“ Teised – võib-olla salaja – rõõmustasid: „Las saab oma karistuse.“ Aga mina ei vajanud ei kaastunnet ega arvamusi.

Aastakümneid olin elanud abielus, kus olin nähtamatu. Olin kokk, koristaja, õde, raamatupidaja. Aga mitte naine. Mitte abikaasa. Kui Arvo lahkus, ma ei kaotanud armastust. Ma kaotasin koorma.

Ja ma tean, kuidas see kõlab. Nagu ma rõõmustaks kellegi õnnetuse üle. Aga ei. Ma rõõmustan, et sain tagasi oma elu.

Ma ei tea, kui kaua kestab tema seiklus selle noorema naisega. Võib-olla kaua, võib-olla saab ruttu läbi. See pole enam minu asi.

Minu asi on minu tee meega, hilisõhtused raamatud, pikad jalutuskäigud ilma süümepiinadeta. Minu asi olen mina ise.

Ja esimest korda pärast kolmekümmet aastat… olen tõeliselt oma elu perenaine.

👉 Kas teie arvates oleksite minu asemel püüdnud meest tagasi hoida või tundnud samasugust kergendust?