Mu lapsed müüsid mu suure korteri ja paigutasid mind väikesesse üürikorterisse. Ülejäänud raha nad võtsid endale…

Ma ei olnud kunagi palju palunud. Elu jooksul harjusin pigem andma. Olin üks neist emadest, kes alati vaikides talub, pingutab, toetab. Kogu oma elu, kogu energia andsin oma lastele. Kõik, mis mul oli, sai nende jaoks ära antud – aeg, noorus, tervis.

Kui mu mees suri, jäime tütarde ja pojaga kolmekesi. Elu polnud kerge, aga me hoidsime kokku. Tegin öid ja päevi tööd, et neil oleks seljas puhtad riided ja toas soe. Endale ei lubanud ma midagi. Lapsed kasvasid. Lõpetasid koolid. Abiellusid. Lõpuks jäi meie viietoaline korter mulle üksi. Oli vaikne, aga täis mälestusi – väikeste jalgade samme, naeru, sünnipäevatorte, pisaraid. Meie elu.

Ühel päeval ütles mu poeg, et suur korter on minu vanuses liiga suur luksus. Et miks ma seal üksi istun. Tütar noogutas kaasa. „Mõtle, emme, kui me selle maha müüksime, saaks sulle väikese mugava korteri ja jääks raha veel üle… Me hoiaksime seda raha sulle — igaks juhuks.“

Ma uskusin neid.

Korter müüdi. Mind viidi väikesesse ühetoalisse üürikorterisse paneelmajas. Seal polnud midagi omast — ei meie vanu fotosid seintel, ei tuttavat mööblit. Vaid külm, võõras tuba ja võõras lõhn.

Mööbel jäi neile. Raha jäi neile. Alguses nad helistasid — küsisid, kuidas tunnen end uues kohas. Siis need kõned harvenesid. Nüüd… on vaikus.

Kord helistasin ise. Pidin rääkima. Aga telefonile vastas kiirustav, veidi ärritunud tütar: „Ema, ma olen töölt hiljaks jäämas. Räägime kunagi hiljem, eks?“

Hiljem pole siiani tulnud.

Naabrinaine, kes vahel toob mulle piima, ütleb, et olen ikka vapper. Aga mul ei ole tunne, et oleksin. Mul on tunne, et olen üksi. Lihtsalt ära pandud. Nagu vana tool, mis enam ei sobi elutuppa.

Kord, kui poeg lõpuks tuli, küsisin: „Kui minuga midagi juhtub… kes siis teab?“
Ta vastas: „Naabrid teatavad, eks ju. Ja me korraldame kõik.“

Ma ei vastanud. Ainult vaatasin aknast välja. Lund sadas.
See on vist vanadus. Mitte valu liigestes, vaid vaikne tunne, et sind pole enam kellelgi päriselt vaja.

Kas tõesti ongi nii, et kui ema on oma töö teinud… siis võib ta lihtsalt unustada?