Mu isa viis iga kuu emale hauale ühe punase roosi. Ja alles siis, kui teda enam polnud, sain aru, mida see kõik tähendab…

Ma ei suutnud isa kaua aega mõista. Niikaua kui mäletan, läks ta iga kuu kõigest üheainsa punase roosiga kodust välja. Ei mingit kimpu, ei paela, ei kaarti. Lihtsalt roos, hoolikalt paberisse mähitud. Ja alati tuli ta tagasi vaikivalt, justkui oleks ta jätnud kalmistule mitte lilli, vaid osa endast. Kasvasin üles ja mind huvitas üha enam: miks? Mis on selles erilist? Mõnikord küsisin temalt otse. Ta naeratas oma kurva naeratusega ja ütles alati sama asja: «See on meie oma». Ja kõik. Olin vihane. Ma tahtsin konkreetsust, aga tema justkui sulges selle teema.

Kui olin teismeline, tundus see mulle mingi veidrusena. Mul oli isegi häbi, kui sõbrad küsisid, miks su isa alati roosiga kalmistule läheb. Vastasin vastumeelselt: tal on oma kiiksud. Aga südames oli mul valus. Nägin, kuidas ta tuli ema haualt tagasi, istus diivanile, vaikis, ja silmis oli kurbus, nii sügav, et seda ei saanud kirjeldada ega peita. Siis ma ei mõistnud veel, et see ongi tõeline armastus, mis ei lõppe surmaga.

Aastad möödusid. Isa vananes, aga ei jätnud vahele ühtegi kuud. Isegi siis, kui jalad hästi ei liikunud, läks ta ikkagi. Isegi kui käed valutasid, hoidis ta seda roosi. Püüdsin vaielda, rääkisin, et ema nagunii ei näe, miks ta end piinab. Aga tema vastas: «Sa oled veel noor, ei saa aru. See pole tema jaoks. See on meie jaoks». Ja ma jäin vait, sest tema hääles oli selline kindlus, millega polnud võimalik vaielda.

Kui isa suri, jäin üksi tema asjadega. See oli piinav. Iga särk kandis tema lõhna, iga raamat — tema järjehoidjaid. Sortisin kõike seda ja nutsin. Vana kummutisahtli põhjast leidsin märkmiku. Pisikese, kulunud, kollakate lehtedega. Avasingi selle ja süda hakkas kiiremini lööma. Seal olid ülestähendused tema elust emaga. Lühikesed märkmed: «Täna naeratas ta», «Täna tülitsesime, aga leppisime», «Täna ütles ta, et armastab mind». Ja viimasel lehel väriseva käega kirjapandud: «Punane roos — see on meie igavene tõotus. Pulmapäeval ütlesin talle: kuni mul jätkub jõudu, toon sulle punase roosi. Ühe, sest sa oled minu jaoks ainus. Kogu elu».

Nutsin nagu kunagi varem. Silme ette tuli nende pulm, kuigi ma polnud seda näinud, aga justkui tundsin, kuidas ta neid sõnu lausub. Sain aru, et kõik need aastad täitis ta noorpõlves antud lubadust. Mitte näilisuse pärast, mitte harjumusest, vaid truuduse pärast, mida ta kandis läbi aastakümnete.

Sest saadik vaatan ma armastust teistmoodi. Olen lakanud uskumast ilusaid sõnu ja valju avaldusi. Tõeline armastus — see on tegudes. Selles, mida inimene teeb, isegi kui keegi ei näe. Selles, et ta hoiab tõotust, kuigi pole kedagi, kes seda meenutaks. Selles, et ta läheb roosiga kalmistule, sest lubas.

Nüüd käin ma ise nende haudade juures. Toon ühe punase roosi ja asetan selle nende vahele. Seisan ja sosistan: «Isa, ma sain kõigest aru. Olen teie mõlema üle uhke». Ja tundub, et nad on seal. Tunnen, kuidas see roos ühendab neid ja mind. Näen, et armastus ei sure, see lihtsalt muudab kuju.

Vahel tahaksin karjuda maailmale: hoidke neid, kes on teie lähedal, kuni saate veel neid käest hoida. Ärge lükake sõnu edasi, ärge kokku hoidke kallistuste pealt. Sest kui jääb ainult mälestus ja lill haual, lõhkeb süda sellest, mida pole öeldud, tehtud, jõutud.

Mu ema ja isa õpetasid mind lihtsatele asjadele: armastus — see on truudus, see on austus, see on roos, toodud isegi tormi ajal.

Ja nüüd tean ma kindlalt: on tundeid, mis on ajast ja surmast tugevamad.🌹