Mu ema vallandati, sest ta andis leiba kodutule. Ja siis kuulis ta uksele koputust, mis muutis kõik…

Mu ema töötas samas pagaritöökojas kaheksateist aastat.
Kõik armastasid teda ning nimetasid teda “Küpsiseks”. Ta teadis püsiklientide nimesid ja mäletas, kes armastab moonisaiakesi ja kes — kaneeliga. Tal oli harjumus panna kotti üks lisaküpsis lastele, kes tulid koos vanematega.

Sel vihmasel õhtul sulges ta nagu alati pagaritöökoja viimasena. Letil olid alles mõned saiad ja natuke leiba, mis oleks nagunii ära visatud. Ukse juures seisis kodutu mees määrdunud jopes — ta hoidis kaenlas vanad koera. Ema ei küsinud ei nime ega lugu. Ta lihtsalt naeratas ja ulatas leivakoti.
— Võtke. See on veel soe.

Järgmisel hommikul vallandas uus juhataja ta kõigi ees.
— Ettevõtte poliitika, — ütles ta muiates, vaadates, kuidas ema võtab maha jahust määrdunud põlle.
Ta tuli koju pisarates. Ma mäletan siiani, kuidas jahu tema kätel segunes vihmaveega.
— Ma arvan, et ma tegin esimest korda üle pikkade aastate midagi õigesti, — ütles ta vaikselt.

Möödus mitu nädalat. Me harjusime sellega, et ema on nüüd kodus, küpsetab naabritele tellimisel saiakesi ja kordab pidevalt, kui väga ta igatseb tõelise pagaritöökoja lõhna.

Ja siis ühel õhtul koputati uksele.
Uksel seisis noor mees, läbimärjana vihmast.
— Vabandust… — ta kõhkles. — Kas teie olete see naine, kes andis leiba mu isale?

Ema noogutas, kohmetult salli kohendades.
Ta rääkis, et tema isa oli loomaarst, kuid pärast lahutust kaotas ta kõik — kodu, töö, ja ema keelas tal näha väikest poega. Aastaid hiljem üritas ta oma isa leida, kuid jõudis alati liiga hilja — jälg läks kaotsi. Ja alles hiljuti sai ta teada, et keegi aitas ses pagaritöökojas tema isa, pakkus talle süüa, kui tal enam midagi polnud.
— See olite teie, — ütles ta. — Ja see leib oli tema jaoks viimane heategu, mida ta kuni lõpuni meenutas.

Ema vaikis. Mees jätkas:
— Olen juba ammu unistanud oma väikese, pere pagaritöökoja avamisest. Paneksin sellele isa järgi nime. Aga nüüd tahan, et see oleks teie oma. Et te küpsetaksite seal nii nagu oskate — heatahtlikult.

Ema ei uskunud seda kohe. Kuid siis lihtsalt istus, kattis näo kätega ja puhkes nutma — vaikselt, nagu nutetakse, kui lootus naaseb.

Kuu aja pärast avati meie tänava nurgal uus pagaritöökoda.

Igal hommikul tuleb ema sinna esimesena.
Ta ikka paneb lastele kotikese tasuta küpsisega, naeratab igaühele, kes sisse astub, ja asetab ukse juurde korvi leivaga, et kes seda vajab, kuid ei saa maksta, võiks võtta tasuta.

Mõnikord tuleb headus tagasi — lihtsalt mitte kohe. Mõnikord — aastate pärast. Aga see leiab alati tee tagasi.