Mu ema sünnitas mind 17-aastasena ja loobus minust kohe… Kasvasin kasuperes teadmisega, et tal on minust ükskõik, kuni ühel päeval, mitmeid aastaid hiljem, koputas tema mees mu uksele…

Mu ema sünnitas mind, kui oli vaid seitseteist. Ma seda ise muidugi ei mäleta, aga nii rääkisid lastekodus kasvatajad ja seda kordas ka minu kasupere. “Ta loobus sinust kohe peale sünnitusmaja,” – need sõnad kinnistati mulle juba lapsepõlves. Püüdsin kaua mitte sellele mõelda, tegin näo, et see ei huvita mind. Aga tegelikult elutses mu sees alati tühi koht. Soovisin teada: milline ta välja näeb? Milline on tema hääl? Miks mõnel on ema, aga minul pole?

Kui sain kahekümneaastaseks, otsustasin teda otsima hakata. Ma ei tea, mida ma oodata oskasin. Võib-olla kallistust. Võib-olla lihtsalt “vabandust”. Pikka aega valmistusin, mõtlesin vestlusi läbi, kujutasin ette, mida ma ütlen. Aga kui me kohtusime, oli kõik hoopis teistsugune. Ta vaatas mind nagu võõrast. Ja esimene, mida ta ütles:
— Unusta mind. Kui mu abikaasa saab sinust teada, lahkub ta.

See oli nagu peaga seina vastu jooksmine. Sõnad katkestasid kõik korraga. Ma pöördusin vaikides ja lahkusin. Siis vandusin endale enam mitte teda otsida, mitte meenutada, mitte sekkuda tema ellu. Ma arvasin: kui mind ei vajata, siis nii olgu.

Aasta möödus. Olin selle valuga peaaegu harjunud, kuigi sees oli aeg-ajalt ikka miski kipitav. Ja ühel õhtul kostus koputus uksele. Ma avasin — lävele seisis viiekümnendates mees, pikk, mantliga, punetavate silmadega. Ma sain kohe aru, kes see on. Minu ema abikaasa.

— Kas tohib sisse astuda? — küsis ta kareda häälega.

Me läksime kööki. Valasin talle teed, aga ta ei puudutanud seda. Pika vaikuse järel keerutas manust käes mingisugust ümbrikku. Lõpuks asetas selle minu ette lauale.
— See on sinu, — ütles ta.

Ma avasin. Sees oli vana foto. Sellel — beebi, teki sisse mähitud, ja noor hirmunud ilmega tüdruk. Ma tardusin paigale. Ma sain kohe aru: see olen mina. Ja seal kõrval — tema. Minu ema.

Ma ei teadnud, mida öelda. Kõri oli kuiv. Mees ohkas ja jätkas:
— Ta hoidis seda alles. Kogu selle aja. Ma sain sinust teada mitte praegu, vaid ammu. Algul leidsin selle foto juhuslikult, siis tunnistas ta ise. Kuid anus mind vaikima. Kartis, et kui ma kõigest teada saan, lahkun ma. Sa pead mõistma, ta elas hirmus. Ja samal ajal kannatas.

Ma vaatasin fotot ja tundsin, kuidas sees kõik kokku tõmbus. Tagaküljel oli väriseva käekirjaga kirjutatud: “Minu poeg. Anna andeks mulle”.

Mu käed vajusid alla. Olin alati arvanud, et olen tema jaoks tühi koht. Et ta ei mäletagi minu nime. Aga selgus — mäletab. Hoidis fotot. Kirjutas need sõnad. Elas selle koormaga. Aga miks ta siis mind eelmise aasta kohtumisel eemale tõukas?

Mees istus vastas ja vaevu hoidis pisaraid tagasi.
— Ta on nõrk, — ütles ta. — Ta armastas sind, aga ei leidnud jõudu. Ma ei õigusta teda, tahan vaid, et sa teaksid: sa oled alati tema jaoks olemas olnud.

Ma vaikisin. Mängisin sõrmedega foto äärega. See oli valus, solvav, kibe. Kahekümne aasta jooksul olin õppinud elama teadmisega, et ma pole kellelegi vajalik. Ja äkitselt selgub — olen vajalik. Aga ainult niivõrd, et fotot salaja hoida. Mitte niivõrd, et seda maailmale tunnistada.

Sel ööl ma ei maganud. Hoidsin fotot käes, uurisin iga detaili. Tema nägu — noor, hirmunud, aga minu nägu seal kõrval. Me koos, olgugi ainult ühel fotol. Püüdsin mõista: mis on minus tugevam — viha või lootus?

Hommikul vaatasin fotot uuesti. Ja ei teadnud, mida teha edasi. Kas minna tema juurde? Andestada? Või jätta kõik nii, nagu see on?

Ausalt öeldes, olin segaduses. Olin alati arvanud, et mul ei ole valikut. Aga selgus — on. Ainult et see on hirmutavam, kui ma oskasin ette kujutada.

Ja nüüd tahan ma teilt küsida: kas te suudaksite andestada emale, kes loobus, aga hoidis kogu elu lapse fotot ja salaja andeks palus?