Mu ema šantažeeris mind korteriga ja nüüd imestab, miks ma temaga suhelda ei taha

Ma ei suhtle temaga. Üldse mitte.
Viimasel ajal tundub, et justkui ärkas ta ellu. Helistab, kirjutab, anub kohtumisi — justkui ta oleks midagi taipama hakanud.
Nagu oleks talle alles nüüd kohale jõudnud, et ühel päeval vanadus ei koputa, vaid murrab ukse maha ja lähedal ei pruugi kedagi olla.

Aga mina ei ole tema kõrval.
Ja teate, miks? Sest ma mäletan liiga hästi, kuidas mu enda ema nautis oma võimu minu üle — võimu, mille talle kinkis… korter.

See oli vanaema korter. Kui ma abiellusin, pakkus ema, et elaksime selles korteris.
— See on teie pulmakingitus, — ütles ta siis.
— Vormistame hiljem, mis seal ikka?

Probleemid algasid, kui ema mõistis, et oleme haavatavad.
Et meil pole muud eluaset, et ma olen rase, et me oleme sõltuvad.
Ja siis hakkas ta mängima. Šantažeerima. Manipuleerima. Survestama.
— Ärge unustage, kelle korter see on.
— Ma tegin teile teene, aga teie?
— Aitake maakohas, remondiga, minu asjadega — te ju elate minu korteris.

Abikaasale helistas öösel: “Mu kraan lekib, tule kohe”.
Mind kiskus laps süles: “Te elate minu juures võlgu, nagu muuseas”.
Iga meie “ei” muutus ähvarduseks.
— Sul on veel jultumust, ja ma viskan teid lapsega tänavale. Vaatame, kuidas sulle jaam lapsega meeldib.

Ma mäletan, kuidas tol päeval kõik mu sees murdus.
See polnud lihtsalt kontroll. See oli alandamine. Paljas, külm, küüniline.
Ema jõi oma võimust. Ja ma nägin seda.
Ja mõistsin: me peame põgenema. Pole tähtis kuhu. Lihtsalt eemale sellest „armastusest“.

Andsime võtmed tagasi.
Üürisime toa ühiselamus, elasime prussakatega külg külje kõrval ja alatoitluses — aga elasime vabaduses.
Ema karjus meile järele:
— Jooksete küll mööda üüre, aga tulete tagasi ja mina veel mõtlen, kas lasen teid sisse või mitte!

Aga meie tagasi ei jooksnud.
Pidasime vastu.
Nüüd on meil laen, aga see on meie kodu.
Ja ükski hääl seina taga ei saa meile meenutada: “Te olete siin ainult sellepärast, et ma lubasin”.

Ema kadus seitsmeks aastaks. Ei kirjutanud ega helistanud.
Ja nüüd järsku meenutas, et tal on tütar.
Meenutas sõna “perekond”.
Teatas:
— Keegi peab olema targem ja esimese sammu tegema.

Tõesti?
Tarkus — kas see on andestus oma väärikuse hinnaga?
Kas see on kellegi uuesti koju laskmine, kes sind kord juba välja viskas — ja oli valmis uuesti viskama?

Mul on abikaasa. Laps. Kodu.
Emal on korter. Olgu see siis temaga. Me ei ole enam müügil.

Kas te suudaksite andestada inimesele, kes muutis teie haavatavuse relvaks teie vastu — lihtsalt sellepärast, et ta on teie lähedane?