Mu ema on 68-aastane. Ta ütles, et läheb sõbrannaga reisile. Siis aga saatis ta foto, mis jättis mind sõnatuks…

Ma vaatasin seda fotot pikka aega. Ema — heledas kleidis, kaunilt sätitud juustega, punapõskne ja rõõmus. Ja tõesti, tema kõrval on mees. Mitte noor, aga hea näoga, pilgus — tähelepanu ja hellus. Nad istuvad lähedal üksteisele, ja ema näo ilme järgi sain aru: ta on õnnelik, tõeliselt.

Ma ei suutnud end tagasi hoida ja kirjutasin talle kohe:
– Ema, kes see on?
Vastus tuli hilja. Alles paari tunni pärast, lühidalt:
– Hiljem räägin. Ole lihtsalt rahulik, minuga on kõik hästi.

Ja ma istun, vaatan ekraani ja mõtlen — millal ma teda viimati nii elavana nägin? Kogu mu lapsepõlve kasvatas ta mind ja mu venda üksinda. Töötas nädalavahetusteta, ei käinud kuskil, ei kurtnud, lihtsalt elas. Ja siis me kasvasime suureks, läksime laiali õppima, hiljem lõime oma pered, ja tema jäi üksinda.

Nädal hiljem ema naasis. Päevitunud, nooruslikum, silmad säravad.
– Noh, räägi, – ütlen, püüdes oma ärevust varjata.
Ja ta naerab:
– Mida rääkida? Tutvusime ekskursioonil. Ta tuli ligi, pakkus tutvuda. Alguses lihtsalt rääkisime, siis jalutasime koos. Ta on lesk ning elab teises linnas.
– Ja mis nüüd? – küsisin ma.
– Ja nüüd, – ütles ema, – ma mäletan, mis tunne on olla naine. Mitte ema, mitte pensionär, mitte „vanake“. Lihtsalt naine, keda oodatakse, kellega tahetakse hommikukohvi juua.

Kuulasin teda ja mu sees pöördus kõik ümber. Oleme harjunud nägema vanemaid tugevate, rahulikena, justkui poleks neil enam õigust isiklikule õnnele. Aga nad tunnevad end sama üksikuna. Neilegi on vaja soojust, tähelepanu, inimlikku pilku.

Paar nädalat hiljem ta sõitis taas — tema juurde. Ütles, et ei tea, mis edasi saab, aga tahab proovida. Ja esimest korda elus ei kartnud ma tema pärast. Vastupidi — olin uhke ja rõõmus.

Vahetevahel saadab ta pilte. Jalutuskäigul, pargis, kohvikus. Ja igal pildil — sama naeratus. Naeratus inimeselt, kes lõpuks ometi on lõpetanud elu ootamise ja hakkas seda elama.

Meie arvame tihti, et pärast teatud vanust ei juhtu enam midagi. Et kõik kõige tähtsam on juba möödas. Aga võib-olla vastupidi? Võib-olla just siis saabub kõige tõelisem — kui sa enam midagi ei oota, aga oskad veel tunda.

Aga kas te usute, et armastus võib tulla, isegi kui tundub, et selleks on juba liiga hilja?