Mu ema jättis mu maha, kui olin 10-aastane, et kasvatada oma “ideaalset poega”, kuid mu vanaema ei lasknud tal jääda karistamata

Olin kümneaastane, kui lõpuks mõistsin:ema ei armasta mind enam.

Ta ei öelnud seda otse välja. Kuid lapselik süda tunneb kõike.
Kuulsin, kuidas ta rääkis vanaemaga köögis:
— Temaga mul pole sidet… Alati jonnib, igavesti kangekaelne… Väsitab mind.

Aga vanaema vaikis. Nagu alati. Ja mina, peitununa koridoris, pigistasin rusikaid, püüdes mitte hingata.
Pärast seda õhtut lõpetasin ema joonistuste näitamist. Lõpetasin süles istumise palumise. Lõpetasin tüütamise.

Kui olin kaheksa, abiellus ema teist korda. Alguses olin rõõmus: ta naeratas sagedamini, kodus oli midagi sooja. Kuid väga varsti sain aru, et selles kodus pole mul kohta.

Aasta hiljem sündis tema poeg – Erik.
Ja kõik, mida ma kunagi vähegi sain, kuulus nüüd talle: tähelepanu, sõnad, kallistused, isegi koht põlvedel.

Kui palusin abi kodutöödega – vastas ta:
— Hiljem. Erik just uinus.
Kui tahtsin rääkida, kuidas päev möödus – katkestas ta:
— Oota, ta hakkab sööma, ma olen hõivatud.

Hiljem jäeti mind sagedamini vanaema juurde. Nädalavahetuseks, hiljem nädalateks.
Ja siis tuli ema ja ütles:
— Kuule, nii on parem. Lucia ema juures on sul rahulikum. Erik on väike, ma ei saa hakkama.

Noogutasin. Lihtsalt noogutasin. Sest kümne aastasena teadsin juba:kui sa tüütad, jäetakse sind maha.

Vanaema… Vanaema ei küsinud. Ta lihtsalt kallistas.
Ta ei rääkinud kõlavaid sõnu. Lihtsalt keetis mu lemmiksuppi. Luges muinasjutte. Riivis õunu meega, kui mul kurk valutas.
Ta rääkis vaikselt:
— Sa oled minu. Minu tüdruk. Kõige ehtsam.

Mõnikord kuulsin, kuidas ema helistas vanaemale.
— Kuidas tal läheb?
— Hästi.
— Kas tal pole igav?
— Aga sa ei taha temaga rääkida?

Ja ema jäi vait. Mõnikord ütles:
— Praegu mitte.

Tema üheteistkümnendal sünnipäeval ta ei tulnud. Helistas lõuna paiku.
— Sa oled juba suur, sa ju mõistad, eks?

Ma ei mõistnud. Kuid vastasin:
— Jah, muidugi.

Seejärel sain vanemaks. Õppisin, töötasin. Ei oodanud midagi. Ei kirjutanud. Ei helistanud.
Aga näe, Erik… temaga läks teisiti.
Probleemid koolis, skandaalid, ebaviisakus. Hiljem – narkootikumid. Ja ühel päeval helistas ema mulle ise.
— Palun… ma ei saa hakkama. Ta ei kuula mind. Tule…

Ma läksin.
Avasin ukse. Ja nägin teda esmakordselt sellisena: väsinud, hirmunud. Väljaveninud silmadega.

Ma ei esitanud liigseid küsimusi. Aitasin korda luua, rääkisin Erikuga. Kuid lahkudes oli sees tühjus.
Aga vanaema jäi. Jah, minu vanaema – tema ema.

Kuulsin nende vestlust.
— Sa ei palunud talt andeks, — ütles vanaema.
— Arvad, et ta tahab seda kuulda?.. Ta on mind juba ammu välja jätnud.
— Ei, Maria. See oli sina, kes ta esimesena välja jättis.

Ema vaikis. Vanaema lisas:

— Ma ei noominud sind siis. Inimesed teevad vigu. Kuid sa pead tunnistama: sa ei valinud teda. Ja nüüd tahad, et ta tuleks sind päästma.

Vanaema lahkus vaikselt, unes. Olin kahekümnene.
Hoidsin teda käest. Ta jõudis kõike teha: kasvada, kaitsta ja armastama õpetada.
Pärast matuseid tuli ema. Vaikis. Ja nädala pärast tuli kiri.

“Ma ei tea, kas saan taas sulle emaks…
Aga kui tahad kunagi rääkida – ma ootan.
Kui sa ei taha – ma saan aru.
Kuid tea: ta võitles sinu eest. Minu ema. Ta ei lubanud mul jätta sind pimedusse.
Ja ma olen iga päev selle eest talle tänulik.”

Täna olen ise ema.
Ja iga kord, kui mu laps minu vastu surub, mõtlen:
Kuidas küll ei olnud võimalik kuulda?
Kuidas küll ei olnud võimalik lahti lasta?
Kuidas küll ei olnud võimalik unustada?..

Aga mul oli vanaema.
Ja tänu temale ma mäletan, mis tähendab olla armastatud.

Kas suudaksite andestada vanemale, kes kunagi teist loobus?..