Mu abikaasa valetas neli aastat, et maksab alimenti oma esimesele naisele, kuid tegelikult andis raha oma emale

Ma olen 32-aastane ja neli aastat tagasi abiellusime oma mehega.Suhete alguses teatas ta mulle, et tal on kohustused oma endise naise ja lapse ees, seetõttu läheb osa tema palgast elatise ja lapse vajaduste katteks. Lapsed on püha asi, mul ei tekkinud isegi mõtet sellele kuidagi vastu seista.

Mõlemad töötasime, elasime üürikorteris ja kogusime raha oma kodu sissemakseks. Ämm kutsus meid enda juurde elama, pidades rumaluseks maksta võõrastele, kui võiksime elada tema juures ja samal ajal oma kodu jaoks säästa. Kuid mul ei olnud vähimatki soovi ämma juures elada. Pealegi, tema jutust oli aru saada, et seal käib tihti mehe poeg, kellega ma ei soovinud suhelda.

Seadsin mehele kohe tingimuse, et ta ei too oma poega meie koju. Las kohtub temaga kus iganes tahab, mind see ei huvita. Võõra lapse oma ellu toomine ei olnud minu jaoks vastuvõetav. Mees võttis selle rahulikult vastu, ei nõudnud midagi.

Eelmisel aastal märkasin, et mees hakkas pere eelarvesse vähem panustama. Ta rääkis mulle, et laps vajab uut arvutit õppimiseks, nii et ta võttis selle järelmaksuga ja nüüd maksavad seda tema ja endine naine koos. Elatisraha pidi ta samuti maksma.

Tekkis olukord, kus mehele jäi alles vaid veerand tema palgast.

– Mis ma teha saan? See on minu laps, ma ei taha temaga tülli minna, ja kui ma ei maksa, keerab endine ta kiiresti minu vastu. Siis pole vahet, kas võidan kohtus või mitte, lapse suhtumist on raske muuta, – vabandas mees.

Endine naine tundus mulle hüsteeriline ja ahne, kes kasutab last, et isalt raha välja pressida. Ma vihkasin teda. Mõistes, et mees ei kavatse midagi ette võtta, et teda “paika panna”, otsustasin ise tegutseda.

Leidsin tema telefonist naise numbri ja helistasin, paludes kohtuda. Ta oli üllatunud, kuid nõustus. Ma läksin kohtumisele täis õiglast pahameelt, valmis talle kõik välja ütlema, mida ma arvan. Kuid meie vestlus võttis hoopis teistsuguse pöörde.

Kui naine oli mu süüdistusi kuulanud, oli ta tõeliselt üllatunud. Ta ütles, et mees pole talle juba ammu midagi maksnud.

– Viimane kord kinkis ta pojale pehme mänguasja ja 20 eurot sünnipäevaks. Millest te räägite? Kui tahate, sõidame kohe meie juurde, saate ise vaadata. Pealegi, nad ei näe teineteist iga kuu. Isa on ju nii hõivatud ja tal on uus pere. Võin pojale helistada ja ta räägib ise, kui tihti isa näeb.

Sõitsime tema juurde koju ja seal ei olnud tõesti mingit arvutit. Poeg ütles, et ei olnud isa sel kuul üldse näinud, ainult et too oli kaks nädalat tagasi helistanud. Endine naine näitas mulle viimast ülekannet ja selle summat. Ma tundsin end nii rumalana nagu poleks kunagi varem tundnud. Kuhu ta siis kogu selle raha kulutas, kui mitte lapsele?

– See tuleb tema emalt küsida. Ta on alati oma pojalt raha välja pressinud, sest ta kasvatas oma poega üksi. Mu endine ämm rikkuski meie suhte ära, sest mul oli mõistust tema juurde elama minna, – meenutas endine naine.

Kodus nõudsin mehelt selgitust, ja ta murdus, kuigi oli esialgu vihane, et ma tema telefoni vaatasin. Selgus, et ta tõesti ei maksa elatist, aga põhimõttelisel põhjusel – ta ei taha, et endine elaks tema raha arvelt. Ja poega näeb ta piisavalt tihti, kuigi tema jutt ja poja sõnad ei klapi.

Raha läks tõesti tema emale. Tema jaoks oli see omamoodi elatisraha, sest „ta on ju juba eakas.“ Kuigi naisel on ainult viiskümmend kaheksa aastat – kas see on mingi vanus?

– Emal on ka vaja millestki elada! Ma olen tema poeg, mees, ja ma pean teda aitama, – püüdis mees ennast kaitsta.

Kas ta üldse on „mees“, selles ma kahtlen tõsiselt. Aga see pole enam minu mure. Las ta tõestab seda kellelegi teisele, mina annan lahutuse sisse.