Mu abikaasa läks tööreisile ega tulnud tagasi. Nädala pärast saatis ta sõnumi: alustan uut elu

Kui mees pakkis kohvri ja ütles, et sõidab tööreisile, ei tundnud ma midagi erilist. Selliseid väljasõite oli tal olnud kümneid. Hüvastijätt oli kiire ja tavaline: tema ukse juures, mina köögis.

Koju jäi vaikus, igapäevane rütm, mille olin harjunud enesestmõistetavana võtma. Aga seitsme päeva pärast purunes see kõik ühe lühikese sõnumiga.

„Alustan uut elu. Ei tule tagasi.“ Vaid nii. Ei ühtki selgitust, ei vabandust, ei vihjet, mis saab edasi. Hoidsin telefoni käes ja tähed valgusid silmade ees uduseks.

See oli nagu löök näkku, nagu maapind oleks jalge all lõhenenud. Tööreisist sai põgenemine ja mina jäin üksi keset korterit, mis äkki tundus võõras ja tühi.

Esimesed päevad olid nagu õudusunenägu, millest ei suutnud ärgata. Öösiti kuulasin koridori vaikust, justkui ootaksin tema samme, kuigi teadsin, et neid ei tule. Vahtisin ta kohvitassi köögis, ülikonda kapis, ja tundsin, nagu oleks keegi mu seest tüki välja rebinud.

Kõige raskem oli seletada lähedastele. Helistas ämm ja küsis, millal me jälle koos külla tuleme. Sõbrannad kutsusid sünnipäevale. Ma vaikisin, vabandasin end välja, sest ei olnud julgust tõde öelda. Tegelikult ei olnud ma isegi endale seda veel tunnistanud. Aga iga päevaga tuli järjest selgemalt mõista: ta läks. Omal tahtel. Teadlikult. Ilma minuta.

Nädala jagu pisaraid ja siis tuli viha. Põletav viha, mis näris seestpoolt. Ma ei küsinud enam „miks?“. Hakkasin küsima: „mis edasi?“. Läksin tema kabinetti ja esimest korda julgesin sahtleid avada.

Seal olid restoranide arved, mille nimesid ma ei tundnud, kinopiletid kuudest, mil me koos kindlasti kinos ei käinud. Sain aru, et see otsus ei sündinud üleöö. Ta oli selleks kaua valmistunud ja mina elasin kõrval, pimesi.

Algul tundsin end petetuna kogu maailma poolt. Aga ajapikku hakkasin jälle hingama. Tööl lõpetasin enda peitmise tema perekonnanime taha, õppisin ütlema „mina“, mitte „meie“. Kui naabrinaine kutsus kohvile, läksin. Varem oleksin öelnud: „mees ootab kodus“. Kodus teda enam polnud, aga tekkis ruumi mulle endale.

Hakkasin avastama väikseid rõõme. Õhtused jalutuskäigud ilma kiirustamata. Film kinos, mida vaatasin üksi. Käik turule, kus sain osta täpselt seda, mida ise tahtsin. Väikesed sammud, aga igaüks neist oli nagu kivi, mis aitas mu enesehinnangut uuesti üles ehitada.

Muidugi tuli ka nõrkuse hetki. Kui tuli elektriarve ja ma ei teadnud, kuidas üksi hakkama saada. Kui keegi küsis: „A kus mees on?“, ja ma neelasin vastuse alla. Aga iga nädalaga valutas vähem. Kuni ühel päeval taipasin, et ei mõtle temast enam iga päev.

Suurim murdepunkt saabus siis, kui sõbranna lapselaps, seitsmeaastane tüdruk, küsis mult: „Tädi, keda sina armastad?“. Ma tardusin. Vastus „mitte kedagi“ kõlas nii tühjalt. Siis sain aru: kui tema võis alustada uut elu, siis võin mina ka. Ainult mitte lühisõnumiga, mitte põgenedes, vaid aeglaselt ja end hellitades.

Täna tean üht: tema lahkumine ei olnud minu maailma lõpp, kuigi nii tundus. See oli karm, aga uus algus. Olen õppinud, et elu ei jää seisma, isegi kui keegi otsustab maha astuda varem. Ja pole mõtet oodata kellegi naasmist, kui ise saad oma rada minna. Võib-olla lühemat, võib-olla raskemat — aga oma.